WebcamSurf Paradiis
Eesti keelesIn englishSuomeksiПо-русски
Hage
07.11.2013 00:00:00
Talv tuleb Detsembris
05.11.2013 00:00:00
Lumeseiklused Otepääl
01.11.2013 00:00:00
Telli lumetakso Safarihotellist Murakas
01.11.2013 00:00:00
Trummijämm!

Kõpu turismitsoneeringud

AKTIIVTURISMI MAISMAA-TSONEERINGUD
HIIUMAAL, KÕPU POOLSAAREL
Koostatud Biosfääri Kaitseala Hiiumaa keskuse tellimusel
Paap Kõlar, Eesti Seiklusturismi Assotsiatsioon

Sisukord.

Sissejuhatus.
Eesmärgid.
1. Turismi kui perspektiivika majandusharu elavdamine ja arendamine.
2. Regionaalarengu soodustamine ja töökohtade loomine kohaliku elanikkonna kaasamise abil turismisektorisse.
3. Tingimuste loomine turismialase ettevõtluse arenguks.
4. Mitmekesiste kohalike turismitoodete arengu soodustamine, nende kvaliteedi ja konkurentsivõime parandamine.
5. Seiklusturismi edendamine Hiiumaal atraktiivsete harrastusvõimaluste kaudu.
6. Turismitegevustega seotud keskkonnakoormuse suunamine ja reguleerimine tsoneerimise kaudu.
7. Koordineerimatu turismitegevuse tagajärjel tekkivate negatiivsete keskkonnamõjude vähendamine, ennetamine ja vältimine.
8. Külastajate ja kohaliku kogukonna keskkonnateadlikkuse ja harituse tõstmine.
9. Kohalike loodus- ja vaatamisväärsuste efektiivne eksponeerimine piirkonna külastajatele uudsel ja seikluslikul kujul.
10. Teede ja radade süsteemi loomine erinevate sporditegevuste keskkonnasäästlikuks eksistentsiks.

Eesmärkide saavutamise printsiibid ja põhimõtted.
1. Looduskaitse ja -kasutuse tasakaalu säilitamine, optimaalse suhte saavutamine sotsiaalse ja majanduskeskkonnaga, lähtudes säästliku arengu põhimõtetest ning ökosüsteemse majandamise printsiipidest.
2. Tsoneerimise põhimõtted ja vajalikkus.
3. Sihtvaldkondade defineerimise ja määramise printsiibid.
4. Territoriaalse planeerimise põhimõtted.

Eesmärkide saavutamise vahendid ja metoodika.
1. Lähteandmestiku kogumine ja analüüs:
a) Territoriaalne iseloomustus, maa omandisuhted ja nende mõju, tugimaterjal kaartide näol.
b) Kohalike huviväärsuste selgitamine.
c) Olemasolevate ja potentsiaalsete ühendusteede/radade andmestiku kogumine, nende iseloomustus.
d) Olemasolevate ja loodavate kaitsealade tähtsus turismi seisukohast.
e) Tutvumine võimalike senitehtud eeltöödega.
2. Tsoneerimisvõimaluste analüüs.
3. Tegevusalade iseloomustus.
4. Keskkonna aspektid.
5. Negatiivsed ja positiivsed aspektid.
6. Valikuvõimaluste määratlemine.
7. Praktilise teostuskava koostamine, finantseerimine.
8. Edasine arendamine.
Kokkuvõte. 

SISSEJUHATUS

Eesti riik tervikuna ei ole kuigi aktiivne kolmanda sektori kaasamisel erinevatesse õigusloome ja praktilist laadi lahendustesse, vaatamata sellesuunalisele tuntavale vajadusele ja soovile (vt. koalitsioonilepe), mis edukaks elukorralduseks kaasaja ühiskonnas on muutunud täiesti möödapääsmatuks.
Esineb rohkesti juhtumeid, kus riik on sageli mitte ainult võimetu mingeid küsimusi iseseisvalt reguleerima, vaid ei suuda ka lahenduste otsimisel leida sobivaid ja abivalmis instantse, ning on saamatu suhtlemisel kolmanda sektoriga.
Seda hinnatavam on BKA Hiiumaa keskuse initsiatiiv sotsiaalse partnerluse abil parimate tulevikulahenduste otsimisel vähemalt Hiiumaa jaoks. Samas on see ka mõistetav, sest on ju BKA üheks oluliseks eesmärgiks lahendada mitte üksnes keskkonnakaitselisi küsimusi, vaid leida selles keskkonnas koht ka tänapäeva inimesele, aidata tal eksisteerida, areneda ja oma eksistentsi majandada. 
Tundub, et Hiiumaa on siin veidi ajast ees ja võimeline teistele regioonidele positiivset eeskuju näitama, seda esialgu vähemalt teoreetiliselt.

Käesolev materjal on seega positiivseks näiteks BKA poolt praktiliste lahenduste otsimisel kohaliku arengu edendamiseks, kaasates neisse otsingutesse ka valitsusväliste organisatsioonide esindajaid. Sellise usalduse eest on põhjust tänulik olla lootuses, et neid tulemusi ka praktikas realiseeritakse ning et neist ka teistele eesti regioonidele turismi edendamisel abi on.
Autor omab mitmekülgseid kogemusi seiklusturismi vallast viimase 15 aasta jooksul ja esindab käesolevas temaatikas vähemalt kahe erialaliidu, Eesti Seiklusturismi Assotsiatsiooni (ESA) ja Eesti Jeti- ja Mootorkelgu Liidu (EJML)  seisukohti.

Kindlasti on võimalik kõiki allpool esitatud teemasid käsitleda märksa põhjalikumalt ja loodetavasti see võimalus edaspidi ka avaneb.
Antud ajaressursi piires on püütud selgitada turismitsoneeringute põhiolemus ja pakkuda praktilisi lahendusi seiklusturismi arendamiseks Hiiumaal, Kõpu poolsaarel, autori arvates ühes Baltimaade perspektiivikamas turismipiirkonnas.

Vaevalt, et käesolev töö annab kõigile püstitatud küsimustele ja eesmärkidele ammendava vastuse, kuid loodetavasti viib lähemale nende saavutamisele, jättes piisavalt ruumi erinevatele kohalikust omapärast tingitud iseärasustele.

 

 

 

 

 

EESMÄRGID

Eesmärgid on püstitatud selliselt, et iga järgnev eesmärk tuleneb eelmisest või on sellega seotud, juhatades lõppkokkuvõttes lahenduseni, mis on loogiliselt argumenteeritud ja pakub antud kontekstis positiivse resultaadi.

1. Turismi kui perspektiivika majandusharu elavdamine ja arendamine.
Pole kahtlust, et turism on tänapäeval perspektiivikas majandusharu ja seda
eriti paikades mis on rahvusvahelisele turismiturule olnud suletud või raskesti kättesaadavad, kus leidub piisavalt loodus- ajaloo- ja kultuuriväärtusi ning aktiivseid puhkusevorme. Omavahel oskuslikult ühendatuna tekitavad need komponendid atraktiivse stiimuli ja toovad kohale peale traditsioonilise massiturismi tarbija ka nõudlikuma ning seetõttu ka maksujõulisema kontingendi, s.h. majanduse ja turismiteenuste ekspordi seisukohast olulise sihtgrupi – välisturistid, kes reisivad kindlatel seikluslikel eesmärkidel, kelle motiveeritus tuleneb nende spetsiifilistest huvidest ja harrastustest, ning kes on oma eesmärkide saavutamisel valmis keskmisest märksa suuremateks kulutusteks.
Selline paik on vaieldamatult Kõpu poolsaar ja kogu Hiiumaa, seda eeskätt eelduste ja realiseerimata potentsiaali poolest, kuid mitte ainult – juba on Hiiumaal üht-teist pakkuda ka nõudlikumale maitsele ja see suundumus võtab järjest konkreetsemalt ilmet. Lisaks olemasolevatele võimalustele on näiteks ettevalmistamisel seiklusturismi militaarprojekt “RATE” Ristna lõunaneemel.
Turismimajanduse aluseks peaks olema muidugi terviklik arengustrateegia, kui mitte riiklik, siis vähemalt maakondlik või regioonikeskne.

Käesolevate materjalide koostamisel on lähtutud kohaliku arengu perspektiivist, tõenäolisest majandustegevuse raskuspunkti kandumisest tulevikus üha enam turismisektorisse, turismiteenuste ekspordivajadusest ja selle kaudu kogu kohaliku arengu soodustamisest.

Lisamaterjal: http://www.paap.ee/suvi/assets/docs/Matkamiks06.rtf

2. Regionaalarengu soodustamine ja töökohtade loomine kohaliku elanikkonna kaasamise abil turismisektorisse.
Hiiumaa ja Kõpu sarnases piirkonnas pole paremat moodust kohaliku kogukonna kaasamiseks regionaalarengusse kui turism.
Turism võimaldab kohalikel elanikel realiseerida omi ressursse täiesti uutel alustel, võrreldes traditsiooniliste majandamismudelitega. On need siis hooned, aiasaadused või tööjõud, kõike on võimalik rakendada just jõukohasel tasemel. 
Seda eeldusel, et eksisteerib konkreetne ja terviklik turismisuunaline arengustrateegia, mida kohapeal sihikindlalt ellu viiakse. Tekivad täiesti uued põhjused käsitöönduseks, põlluharimiseks, loomapidamiseks, hoonete renoveerimiseks, ehitamiseks jms.-ks ning lahenevad hoopis kergemini tööhõive küsimused.

 

 

 

3. Tingimuste loomine turismialase ettevõtluse arenguks.
Turismi areng on otseses sõltuvuses turismiteeninduse kvaliteedist.
Teenindamine tähendab ettevõtlust ja selle tase sõltub ettevõtluskeskkonnast.
Vastavalt sellele, millise turismiteeninduse jaoks on sobivad eeldused ja tingimused, mille järgi vajadus, nõudlus jne., saab kujundada kohaliku turismiteeninduse näo.
On võimalik soodustada teenindusvaldkondi, mis arenevad nõrgalt, milledega tegelemine on tülikas, vaevaline, vähe tulu toov või lausa ebamajanduslik. Kui näiteks praamiühenduse tasuvuse küsimustes käivad jätkuvalt vaidlused erinevatel tasanditel, siis toitlustusteenindus on kindlast Kõpu poolsaarel üks probleemne ja vähe tasuv tegevusvaldkond, mis pidurdab kogu kohaliku turismituru arengut ja vajaks kindlasti soodsaid arenemistingimusi.
On ka võimalik pidurdada ebasoovitavaid arengusuundi. Näit. hasartmängud,  narkokaubandus või prostitutsioon (mis on kahjuks sageli massiturismi kaasproduktid) ei kuulu loodetavasti Hiiumaa tuleviku arengustrateegiatesse. Iseküsimuseks Hiiumaal on alkoholikaubanduse ja alkoholile tugineva teeninduse arendamine, mis võib seniseid traditsioone arvestades tunduda küll möödapääsmatuna ja tulusana, tegelikkuses aga annab negatiivseid tagasilööke hoopis tähtsamate näitajate kaudu, nagu külastajate kontingent, nende motiveeritus, sellest tulenev maksujõulisus jms.
Selle punkti võib tinglikult nimetada ka administratiivseks tsoneeringuks, nagu peagi selgub.

Kui kohalik arengustrateegia toetab turismi või on turism selles lausa domineerival positsioonil, on loodud head eeldused turismialase ettevõtluse edendamiseks soovitud suundades. Samas ei ole see piisav ega lahenda veel iseenesest kõiki kitsaskohti.
Tähtis on ka selle strateegia kohaselt tegutseda ja mitte ainult üksikutel süsteemi komponentidel vaid kogu süsteemil tervikuna.
Turismis piisab mõnest näilisest kitsaskohast, on see siis majutuses, toitlustuses, transpordis või muus teeninduses, kui negatiivsete tagajärgede alla kannatab terve kogukond, nii otseselt kui kaudselt. Lisaks on mingi arengukava, idee või projekti pidurdamine palju lihtsam, kui sellega tegelemine ja selle arendamine.
Kahjuks on strateegiad sageli koostatud formaalselt, kitsas ja asjatundmatus ringis ning teostus jäetud tahaplaanile.
Ka seadusandluses esineb pidurdavaid ja arengut takistavaid elemente, muu hulgas nii maamajutuse kui toitlustuse osas (Turismiseadus), mis tõenäoliselt hakkab häirima maaturismi loogilist ja maalähedast arengut.

4. Mitmekesiste kohalike turismitoodete arengu soodustamine, nende kvaliteedi ja konkurentsivõime parandamine.
On õige, et palju sõltub avaliku sektori tegevusest ja suhtumisest. Ei ole aga mõtet oodata, et avalik sektor kõik küsimused ettevõtja eest ära lahendab. Olulisem ongi arengukavade ja strateegiate kujundamine ning nende elluviimise toetamine. See ei tähenda tingimata, et  kohalik omavalitsus peaks tegelema vaid abirahade hankimisega või näiteks ettevõtluse krediteerimise küsimustega. Juba üksnes oma põhifunktsioonide maksimaalne täitmine kooskõlas arengukavadega loob head eeldused ettevõtluse arendamiseks soovitud suunas. Lisaks on kohalikel omavalitsustel võimalik leida lihtsaid aga toimivaid stiimuleid soovitud tulemuste saavutamiseks läbi õigete ja objektiivsete otsustuste (kooskõlas kohaliku kogukonna tahtega), mis ei nõua küll mingeid finantsvahendeid, kuid seda enam ajutööd ja asjatundlikkust.
Oskuslikul suhtlemisel kolmanda sektoriga on tänapäeval võimalik leida tuge ja abi mistahes valdkonda puudutavates küsimustes. Selleks on võimalusi üha rohkem ja kohalike omavalitsuste volitused järjest laiemad, kui neid vaid otstarbekalt osataks realiseerida. Oluline roll on avalikul sektoril ka kohaliku elanikkonna teadlikkuse tõstmisel ja vastava koolituse korraldamisel. Selles suhtes on Hiiumaal küll palju tehtud aga palju veel ka teha. See on investeering tulevikku, mille alternatiiviks on kohaliku elanikkonna süvenev ükskõiksus või halvemal juhul vastuseis kõigele, mida avalik sektor esindab.

5. Seiklusturismi edendamine Hiiumaal atraktiivsete harrastusvõimaluste kaudu.
Lähtematerjal: http://www.paap.ee/suvi/assets/docs/Matkamiks06.rtf

6. Turismitegevustega seotud keskkonnakoormuse suunamine ja reguleerimine tsoneerimise kaudu.
Peale tsoneerimisvõimaluste selgitamist saab selgeks, et tsoneerimine võimaldab suunata ja reguleerida erinevaid tegevusi soovitud viisil. Ka keskkonnakoormust saab edukalt mõjutada tsoneerimise abil.

a) Tänapäeva turismitrende arvestades oleks mõistlik näha ette kõikvõimalike uute harrastuste arengut, kasvavat nõudlust nende järele ja teha ühe põhiprintsiibina selgeks, et turismipiirkond saab olema seda edukam, mida suurem on erinevate aktiivsete puhkusevormide valik, ning mida paremini need on korraldatud. Teatavasti on erinemine konkureerivatest turismipiirkondadest üheks tugevamaks argumendiks arenevatel turismiturgudel. Erineda võib geograafilise asendi, kliima v.m.s. poolest, samuti suhtumise, võimaluste, valiku ja kvaliteedi poolest, aga ka selle poolest, kuidas kohalikud väärtused on ühendatud aktiivsete tegevusvormidega. Ei maksa karta, et jääb puudu ruumist ja tingimustest, kui tsoneeringud on hoolikalt läbi mõeldud.
Seda võiks nimetada ka strateegiliseks tsoneeringuks, kui prioriteedid on arengukavades fikseeritud.

b) Eristada tuleb massiturismi ja nishiturismi, mis iseenesest juba viitab ka keskkonnakoormusele, kus esimene on hääbuv, vähe tulus ja problemaatiline, teine aga kasvav, säästlikum ja lõppkokkuvõttes ka tulutoovam. Nishiturism on valdkond, mis vähendab keskkonnakoormust ja mõjutab turismitulusid kasvavas suunas. See on selektiivne tsoneering kus stimuleeritakse mingit sihtgruppi kindlatel eesmärkidel.

c) On oluline teha vahet ka kontrollimatu ja kontrollitud tegevuse vahel, s.t. esimesel juhul, et kui külastaja (klient) tegutseb ja toimetab omal käel, toob see kaasa ettenägematuid, võimalik, et ka negatiivseid tagajärgi. Teisel juhul toimub tegevus organiseeritult, s.t. keegi koordineerib tegevust kas otseselt või kaudselt ja kui see koordinatsioon on läbi mõeldud, planeeritud ja asjatundlik, on ka tagajärjed kontrollitavad, suunatavad ja positiivsed. See on organisatoorne tsoneering, mille tulemus on jällegi säästlik.

 

 

7. Koordineerimatu turismitegevuse tagajärjel tekkivate negatiivsete keskkonnamõjude vähendamine, ennetamine ja vältimine.

Turismipiirkonnas kus puudub terviklik arengukava ja sellest lähtuv tegevuskava, kus puudub arusaamine või huvi midagi olulist kohaliku arengu heaks korda saata, tekivad paratamatult mitmed negatiivsed tagajärjed, mis  väljenduvad tihti just keskkonnamõjudes.
Hiiumaal nii hull see asi õnneks ei ole ja peaaegu kõigis piirkondades eksisteerib mingi nägemus ja soov kohalikku elu edendada.
Probleem on sageli hoopis selles, et peale arengukavade koostamist jääb vajaka oskustest ja ressurssidest, et neid kavasid ellu viia.

Negatiivsete keskonnamõjude vältimiseks on loomulikult kõige efektiivsem neid ennetada ja selle kaudu vähendada. Paremal juhul on turismitegevust võimalik ka nii korraldada, et see keskkonnale hoopis kasuks on.
Koordineerimine nii, et regulatsioon on suunava ja soovitava, mitte kohustava, keelava või käskiva iseloomuga, annab parimad tulemused.
Lõpptulemusena peaks jõudma selleni, et poleks vaja öelda “ei tohi” või “ei saa”, vaid saaks hoopis öelda, kus tohib ja kuidas saab.

8. Külastajate ja kohaliku kogukonna keskkonnateadlikkuse ja harituse tõstmine.
Kui see teema siduda külastajate huviga ja kohaliku elanikkonna sissetulekutega, tekivad stiimulid, mis toetavad kohalikku arengut ja vähendavad tuntavalt kõiki keskkonnariske.
Kui külastajatele eksponeeritakse atraktiivses vormis kohalikke loodusväärtusi koos vajaliku lisainformatsiooniga, avaldab see kindlasti positiivset mõju nende suhtumisele ümbritsevasse looduskeskkonda ja mõjub harivalt (võimalik, et ka alateadlikult).
Kui loodusväärtuste korrashoius ja eksponeerimises osaleb kohalik elanikkond, kelle tulud on veidigi sõltuvad sellest tegevusest, on ka neil huvi ja stiimul oma haritust tõsta ja keskkonda säästa.

9. Kohalike loodus- ja vaatamisväärsuste efektiivne eksponeerimine piirkonna külastajatele uudsel ja seikluslikul kujul.
Pole kahtlust, et turismi tuleb arendada eelkõige piirkonna omapärast lähtuvalt. Omanäolisuse annavadki valdavalt loodus-, kultuuri- jm. väärtused, millede vastu aga külastajad sageli suurt huvi ei tunne, kuna puudub süsteemne ja atraktiivne võimalus nendega tutvumiseks. Sageli puudub ka ahvatlev ja huvitavalt esitatud informatsioon või üldse igasugune informatsioon.

Järelikult on vähe sellest, kui need väärtused olemas on ja nendest vaid kuskil kitsastes ringkondades teatakse - vaja on neid osata ka julgelt eksponeerida ja tutvustada nii, et sellest oleks kasu nii külastajale kui kohalikule elanikule ja et see protsess toetaks ka nende väärtuste püsimist.

Kõpu loodusväärtuste ja vaatamisväärsuste tutvustamine efektiivselt ja atraktiivses vormis on üks käesoleva töö eesmärke ning kooskõlas kaasaja turismituru suundumustega.
Turismiturunduse seisukohast on eriti tõhusad kõik unikaalsed lahendused, millede kohta võib öelda, et nii on vaid Hiiumaal (ainsana Skandinaavias, Euroopas”, vms.).
10. Teede ja radade süsteemi loomine erinevate sporditegevuste keskkonnasäästlikuks eksistentsiks.
Pole kuigi atraktiivne ega ka ohutu sõita autoga tolmuteid pidi ühest punktist teise, aga seda tehakse olude sunnil, seni kuni puuduvad muud võimalused oma vajaduste ja huvide rahuldamiseks. Nii on ka Kõpus ja sellega on kõik  harjunud, sest muude arvestatavate teede ja radade olemasolust ning alternatiivsetest liikumisvõimalustest pole külastajad lihtsalt teadlikud või pole neid üldse olemas. Olemasolevatel tolmuteedel aga pole võimalik turvaliselt liigelda isegi mitte jalgrattaga.

Kui kohalikul teenusteskaalal esineb veel muid liikumisvõimalusi, mis on  väärtuslikud nii praktilisest, esteetilisest kui sportlikust aspektist, kui neid saab siduda erinevate harrastustega, põnevuse ja seiklusega, on tegu hoopis uue lähenemisega ja kogu pilt muutub kardinaalselt.
Kui anda turistile selleks võimalus, jätab ta suurima heameelega auto, kui igapäevase ja rutiinse sõiduvahendi parklasse ja liigub puhkusel olles mistahes muul viisil. Jalutamine, jooksmine, matkamine jms. on kindlasti väga tervislikud ja populaarsed liikumisviisid, kuid oma dimensioonidelt paratamatult piiratud tänu ajalistele, territoriaalsetele ja puht praktilistele teguritele. Vaatamisväärsustega tutvumiseks efektiivselt ja suurel territooriumil on seetõttu otstarbekas liikuda suuremad vahemaad mingite abivahenditega ning kohapeal, lähidistantsil jalgsi. Seda enam, et eksisteerib terve rida vaatamisväärsusi, milledele ei olegi võimalik muidu juurde pääseda.
Tulemusena saab kujundada erinevaid ja huvitavaid, ka temaatilisi marsruute, mida on võimalik sobitada tänapäevaturisti kiirema ajagraafikuga, mida on võimalik siduda huvitavate harrastusvahenditega ja mis annavad sealjuures täiusliku ja positiivse resultaadi.
Seega on vaja selgitada millised on võimalikud rajad, millised võimalikud liikumisvahendid ja millised neist tulenevad võimalikud marsruudid?


EESMÄRKIDE SAAVUTAMISE PRINTSIIBID JA PÕHIMÕTTED

1. Looduskaitse ja -kasutuse tasakaalu säilitamine, optimaalse suhte saavutamine sotsiaalse ja majanduskeskkonnaga, lähtudes säästliku arengu põhimõtetest ning ökosüsteemse majandamise printsiipidest.

Kas keskkonda tuleks kaitsta inimese eest või inimese jaoks?
Vastuses sellele küsimusele peitub esmane põhimõte, kui otsida tasakaalu looduskaitse ja –kasutuse vahel.

“Kaitsta ei saa kõike, igal pool ja igal ajal, see pole vajalik ja see pole ka võimalik. Kaitsta tuleb kindlaid objekte, vajalikus ajas ja ruumis, vaid siis on kaitse efektiivne ja viib soovitud tulemuseni ilma, et selle all kannataks inimtegevus.” See oli üks olulisemaid sõnumeid Balti Keskkonnafoorumi Teabepäeval “Natura 2000” esinenud  Euroopa Komisjoni esindaja Bertrand Delpeuch’I sõnavõtus 9.05.2000a. Tallinnas.

 

 

Kahjuks näib sageli, et Eestis (ja mitte ainult) on tänaseks välja kujunenud keskkonnakaitse ringkonnad, kes on leidnud endile selles valdkonnas eelkõige eksistentsi- ja elatusallika, halvemal juhul ka võimu teostamise ja sunnivahendi, jättes sageli kõrvale objektiivsed asjaolud ning süvenemata keskkonnakaitse tegelikesse eesmärkidesse ja võimalustesse.
Üritades kaitsta kõike ja kõigi vahenditega, selgub peagi, et see ei ole võimalik, kui ei suudeta arvestada inimese loomuliku vajadusega enda eksistentsi majandada. Kõige lihtsama ja mugavama lahendina nähakse vaid inimtegevuse piiramist, minnes lootusetusse konflikti praktiliselt kõigi sektoritega, kes esindavad ka muid huvisid, sest nad häirivad ja takistavad ühel või teisel viisil esimeste missiooni ja olemasolu. Tulemuseks on inimeste jagamine kategooriatesse või kastidesse, kus kõik, kes pole otseselt seotud keskkonnakaitsega, on teisejärgulised, kellega on tülikas arvestada ja kellele ei peakski sõna andma. See on ummikseis, mis takistab sektorite vahelist suhtlemist, loob põhjendamatuid barjääre ja pidurdab kogu arengut.
Õnneks esineb tugevaid märke olukorra normaliseerimise soovist, seda nii Keskkonnaministeeriumi tasemel kui ka näiteks Hiiumaa juhtivates keskkonnaorganisatsioonides, millest andis tunnistust ka Oktoobris 2000 BKA poolt korraldatud konverents “Looduskaitsekäsitlused suurkaitsealadel”
Kuna neis küsimustes on saadaval huvitavat lisamaterjali, on kohane tuua ära mõned tähtsamad internetiviited:

Ettekandeid konverentsilt “Looduskaitsekäsitlused suurkaitsealadel”

R. Post: Valikud Kõpu rahvuspargi tsoneerimisel
http://www.riik.ee/bka/hiiumaa/konverents2/teesid.html - kopu

T. Kokovkin: Maastike käsitlus Kõpu rahvuspargi moodustamisel
http://www.riik.ee/bka/hiiumaa/konverents2/teesid.html - t1

M. Lüsi: Eesti keskkonnakaitse dilemma
Looduskaitse dilemma, M. Lüsi
http://www.fml.ee/keskkond.html
http://www.fml.ee/keskkond1.html

Kahjuks ei ole veebis saadaval täielikud lõpptekstid ega ka konverentsi kokkuvõte, siiski näitas see üritus selgelt osaliste valmisolekut Hiiumaal asju progressiivses suunas ajada.

Erilist tähelepanu väärib BKA Hiiumaa lehekülje /Reform/ sisu tervikuna: http://www.riik.ee/bka/hiiumaa/reform/index.html

Lisaks on internetis kättesaadavad mitmeid materjale biosfääri kaitsealade, säästliku arengu ja ökosüsteemse majandamise põhitõdedest. Vastavad viited on toodud kasutatud allikate loetelus.

 

 

 


2. Tsoneerimise põhimõtted ja vajalikkus.

Mida mõista tsoneerimise all? Milleks on üldse vaja tsoneerida? Kes peaks tsoneerimisega tegelema?
Tsoneeringu termin ei ärata esmapilgul usaldust ja viitab nõukogude aegsele käsu ja sunnirezhiimile. Lähtudes sisust ja lähedasest ingl. k. teminist “management”, millel on mitmeid tähendusi, võiks rääkida turismitegevuste korraldamisest, mis on ehk tõelähedasem, kuid kohmakam kasutada. Mõistlik oleks jätta siiski terminoloogilised küsimused keeleteadlaste lahendada.
Arengustrateegia on ka tsoneering kõige laiemas tähenduses (strateegiline tsoneering).
Praktikas tuleb ette rohkesti olukordi ja arengustaadiume, kus selleks, et mingit uut ja sageli progressiivset nähtust defineerida, sellele hinnangut anda ja sellega toime tulla, jääb puudu eelteadmistest, lähteandmetest ja seetõttu kannatab ka objektiivsus teema käsitlemisel. Kui tegu on pretensioonitu ja tagasihoidliku uuendusega, ei tekita see suuremaid arusaamatusi. Mida uudsem, edumeelsem ja perspektiivikam on valdkond, seda äärmuslikum on sageli ka suhtumine.
Nii tundubki asjatundmatule kuid võimupositsioonil olevale osapoolele sageli ainsa ja kõige lihtsama lahendusena piirata, keelata, peatada või sanktsioneerida, milleks leidub mitmeid võimalusi, alates ametkonnasisestest kuni seadusandlikeni välja. Sageli lisandub veel otsustaja ükskõiksus või subjektiivne hoiak.
Näidetena võib nimetada mitmeid uudseid ja harjumatuid harrastusvahendeid hoopis teisest, urbaniseerunud keskkonnast: rulluisud, rulad või tänavasõidu jalgrattad on kõik mingil ajahetkel olnud ebakindlas seisundis.
Selliseid konflikte ongi tsoneeringute kaudu kõige lihtsam lahendada ja ennetada.
Tekib muidugi küsimus, kes siis on pädev tsoneerima, kes valdab piisavalt objektiivset lähteinfot, kas kellelgi on piisavalt “know-how” teadmisi kitsastest spetsiifilistest valdkondadest ja lõpuks - kes suudab jääda selle juures ka objektiivseks ja erapooletuks.

Tänases Eesti arengustaadiumis on vajalik, et tähtsates ja vastuolulistes küsimustes suhtleks avalik sektor vastava kolmanda sektoriga sotsiaalse partnerluse printsiibil.
Kolmanda sektori kasvava osatähtsuse juures ei ole põhjust käesoleva töö raames pikemalt peatuda, kuna tugimaterjali on saadaval piisavalt, alates valitsuskoalitsiooni leppest ja MTÜSL baasmaterjalidest kuni kolmanda sektori praktilise tegevuseni, lõpetades statistiliste näitajatega kolmanda sektori ja selle mõjusfääri pidevast kasvust kaasaja ühiskonnas.

Omamoodi dilemma ees seisavad paljud ametkonnad, eriti keskkonnakaitse struktuurid (näit. kaitsealade administratsioonid), kellel on seadusejärgne võim (kaitseala valitseja), mis isegi kohaliku omavalitsuse omast üle käib, kuid puuduvad piisavad teadmised spetsiifilistest valdkondadest. Teadmatusest tekib kergesti ebamäärane kartus tundmatu ees ja tonti nähakse seal kus teda tegelikult ei pruugigi olla.
Kas keelata inimtegevust, piirata liikumist, pidurdada kohalikku arengut, turismi ja ettevõtlust või tegeleda antud kontekstis hoopis sellega kuidas, kus, millistel eesmärkidel, milliste vahenditega ja milliste resultaatidega tegutsetakse ja liigutakse. Süvenedes veidigi temaatikasse, selgub sageli, et lahendused on palju lähemal, kui eelnevalt on arvatud.
Ka piiramine on üks tsoneeringu vältimatu osa, aga mitte iialgi nii efektiivne kui suunamine ja lubamine.

Ebamäärastes tingimustes, kui ei ole selgelt teada, mis ja kus on lubatud või mitte, tekib ettearvamatuid konflikte, tingituna informeerimatusest, madalast teadlikkusest, organiseerimatusest ja stiihhilistest tegevustest. Hiiumaal võib näiteks tuua nii organiseerimatu telkimise, stiihhilise prügimajanduse, kontrollimatu lõkketule tegemise, aga miks ka mitte tuntud nähtuse “dzhiibid rannas”, mille tulemuseks on keskkonnariskide suurenemine, atraktiivsuse vähenemine, negatiivsed emotsioonid kõigile osapooltele, suhtumise võimalik muutumine turismi üldse ja kogu piirkonna maine langus tervikuna.
Kui telklaager või lõke on tehtud valesse kohta, oleks väga turismivaenulik nõuda selle siirdamist. Selle asemel oleks palju positiivsem juba eelnevalt osutada sobivatele kohtadele ja konflikti ei tekigi.
Inimtegevust on lihtsam suunata kui peatada. Turismisektoris õnnestub see kõige efektiivsemalt konkreetse tööjaotuse kaudu vastavate osapoolte vahel, kooskõlas arengukavadega: vastavad avaliku sektori esindajad, turismiteenindajad, operaatorid, instruktorid, giidid, matkajuhid, reisikorraldajad jne., aga ka teadvustamise, koolituse kaudu, milles saab edukalt ja ökonoomselt osaleda kogu kohalik kogukond.
Ka järelevalveorganite tegevust on võimalik korraldada märksa turismisõbralikumas suunas (“rangerid”, keskkonnainspektorid, piirivalve, politsei jm.), kus eesmärgiks ei ole mitte külastajaid karistada, ära ajada ja eemale peletada, vaid külalislahkelt suunata ja sõbralikult soovitada.
Tulemuseks on vastuvõetav tasakaal looduse kasutuse ja kaitse vahel ning säästlik areng.
Tagajärgi on lihtsam ennetada kui likvideerida. Jäävad ära kulutused keerukatele järelevalvemehhanismidele ning külastaja tunneb end turvaliselt ja vabalt oma õigustes.


3. Sihtvaldkondade defineerimise ja määramise printsiibid.

Sihtvaldkondade all tuleb käesolevas kontekstis mõista erinevaid spordi- ja harrastusvõimalusi, millede iseärasusteks on liikumine muul viisil kui jalgsi.
Need on liikumisvahenditega seotud tegevused ja harrastused, mis oma pinnasemõjudelt on lähedased, milledele on säästlikult rakendatavad ühised liikumisrajad ja millede järgi on tänapäeva turismiturgudel huvi ja vajadus, võib isegi öelda, et sotsiaalne tellimus, ning mis mängivad olulist osa kogu turismimajanduslikus teenustekompleksis, seega on vajalikud ja omamoodi möödapääsmatud edukaks turismi arenguks.

Need harrastusvaldkonnad on seotud järgnevate liikumisvahenditega:

1. Maastikujalgrattad
2. Ratsahobused
3. Neljarattalised maastikusõidukid ATV-d
4. Kaherattalised motorollerid (ingl. k. “scooter”)

 

 

Võimalik, et tänapäeva kiire arengutempo juures võib tekkida veel muidki uudseid harrastusi, mis samasse tsoneeringusse sobivad, seega võib see loetelu aja jooksul ka täieneda. Neile uutele harrastustele aga, mis mingite näitajate poolest ei sobi käesolevate tsoneeringutingimustega, oleks loogiline leida sobivad võimalused, lähtudes nende spetsiifikast ja kohalikest võimalustest.

Käesolevad materjalid ei käsitle jalgsiliikumise erinevaid vorme kui vähemprobleemseid, kuigi igasugune inimtegevus mõjutab keskkonda ja isegi traditsioonilised loodusrajad võivad halvasti korraldatuna või ülerahvastatuna põhjustada keskkonnale tuntavaid negatiivseid tagajärgi.
Samuti ei käsitle käesolev töö rannikumeres ja õhuruumis toimuvaid võimalikke tegevusi ega ka seikluturismi toodetega kasnevaid turvalisuse, kvalifikatsiooni ja koolituse aspekte kui eraldiseisvat ja mahukat teemat, mis on seotud riskide käsitlusega (Risk Management).


4. Territoriaalse planeerimise põhimõtted.
Territoriaalselt laiemas mõttes on käesoleva töö raames piirdutud Kõpu poolsaare lääneosaga Ristna neemest kuni Kõpu tuletorni ja Rebastemäeni. See kompaktne piirkond on huvitav tervik ja sobiv näidisala põhimõtteliste lahenduste väljatöötamiseks. Edaspidi on võimalik samadel printsiipidel radade võrgustikku edasi arendada, samuti viimistleda, täiendada ja parandada siin esitatut.
Territoriaalselt kitsamas mõttes käsitleb käesolev töö liikumist riigimaadel ja seda peamiselt järgnevatel põhjustel:

a) Alustada sellist tsoneeringut on kõige loogilisem territoriaalselt terviklikust ja ulatuslikust alast, seega Kõpu puhul riigimaadest.
b) Suhtlemine on lihtsam ühe omaniku või selle esindajaga, mis peaks vähendama ka tüli ja vaeva kooskõlastuste osas.
c) Lähtumine riigimaadest võimaldab eksponeerida seal paiknevaid vaatamisväärsusi ning ühendada neid ühtseks tervikuks või erinevateks temaatilisteks marsruutideks.
d) Eramaade osakaal Kõpu poolsaarel on tagasihoidlik. Tegevuste kontsentreerimine suhteliselt väikestele aladele ei võimaldaks saavutada olulisi eesmärke – logistilisi ja harivaid.
e) Eramaadega seostub reeglina ka asustus ning suureneb asustustihedus, see aga läheb vastuollu ühe põhiprintsiibiga – eemale tsivilisatsioonist, lähemale ürgstele loodusväärtustele.
f) Maareform kestab, omandisuhted on veel segased ja kiiresti muutuvad, see loob liialt ebastabiilse keskkonna, et ainult eramaadele pikemat perspektiivi rajada.
g) Tegevuse suunamine vaid eramaadele stimuleeriks keskkonnakoormuse stiihhilisust, väheneb võimalus terviklikult planeerida, suunata, vajadusel ka kontrollida.

Selge on muidugi see, et eramaid on vastavalt vajadustele ja võimalustele perspektiivis siiski kindlasti vaja kaasata, kuid see ei muuda oluliselt käesoleva töö sisu, pigem täiendab seda tulevikus.

 

EESMÄRKIDE SAAVUTAMISE VAHENDID JA METOODIKA.


1. Lähteandmestiku kogumine ja analüüs.

See on vältimatu etapp optimaalse tulemuse saavutamiseks, samas ideaaljuhul katkematu ja lõputu protsess, sest alati on võimalik paremaid, täiuslikumaid ja värskemaid andmeid hankida. Seetõttu võib järgnevat võtta kui sissejuhatust ja viidet lihtsamatele sellesuunalistele võimalustele ilma mahukaid uuringuid korraldamata. Samas peab muidugi arvestama, et igasugused uuringud tuleksid vaid kasuks ja annaksid veelgi paremaid resultaate.


a) Territoriaalne iseloomustus, maa omandisuhted ja nende mõju, tugimaterjal kaartide näol.

Kõpu poolsaar ja kogu Hiiumaa on väga omapärane ja huvitav tervik nii klimaatiliste tingimuste, kui loodus- ja kultuuriväärtuste poolest.

Maa omandisuhetelt on positiivne, et Kõpu poolsaar on valdavalt riigimaa. See võimaldab terviklikumalt korraldada ruumilist planeerimist ja saavutada tulemusi, mis väärtustuvad pikas perspektiivis, olgu siis tegu katsealaga, näidisalaga, eksperimentaalse projekti või muu vastavaga.

Nagu juba öeldud, tuleb eramaade kaasamisega kindlasti ka tegeleda, kuid peab mõistma, et eramaade omandisuhted on veel kujunemisjärgus, nendega seotud muutused on raskesti jälgitavad ja resultaat tihti ettearvamatu. Lõpptulemusena tekkiva omaniku kohta on sageli raske öelda, milline on tema esialgne motivatsioon ja eesmärk, kas tegu on perspektiivse püsielanikuga, mis oleks kohaliku elu edendamiseks parim, nädalalõpu suvitajaga, kelle panus kohalikku arengusse piirdub enamasti vaid juhutarbimisega, või kinnisvaravahendajaga, kelle eesmärgiks on sageli vaid kiire kasum.
Püsielaniku puhul on vajalik teada, kuidas ta oma eksistentsi on kavatsenud majandada (põllumajandus, väiketööstus, kaugtöö, turism vms.). See on turismi seisukohast oluline, kui eeldada, et tsoneeringud kunagi ka neid maid võiksid puudutada ja muidugi oluline kohaliku arengu seisukohast üldse.
Kindlasti oleks vajalik selgitada kõigi maaomanike puhul, sõltumata nende esialgsetest motiividest, nende huvid ja suhtumine, valmisolek uute ja innovatiivsete ideede rakendamiseks ning nende vastuvõtlikkus ja paindlikkus erinevate mõjutajate suhtes (kui vastuvõtlikud informatsiooni, koolituse jms. suhtes) ja mil määral on nad kaasatavad uudsete ideede ja  arengustsenaariumide teostusse.
Piisavalt atraktiivsete ideede puhul on kindlasti mõeldav kujndada maaomanike esialgset motivatsiooni, ning mõjutada seda progressiivses suunas ning selle kohta leidub ka huvitavaid näiteid.

Kuna muudatused eramaade omandisuhetes jõuavad dokumentaalsel kujul maakatastrisse ja valla maaosakonda viivisega, on värske ja täiusliku kaardimaterjali hankimine piirkonna kohta raskendatud.

 

See on ka üheks põhjuseks, miks käesoleva töö aluseks on võetud BKA poolt väljastatud metsakorraldus plaan (1996a.), mis kajastab peamiselt riigimetsa maid ja kaitsealasid. Täiendavalt on kasutatud nõukogude perioodist pärinevaid, aerofotode alusel koostatud ja 1984a. korrigeeritud salajasi kaarte ja nende koopiaid.
Need materjalid annavad kokku piisava ülevaate enamikust olemasolevatest, endistest, ning veel säilinud teedest, radadest ning sihtidest.
Edaspidises tegevuses oleks kindlasti suureks abiks värskemad aerofotod, mis võimaldaksid saada parema visuaalse ülevaate ja arvesse võtta ka uuemaid radu, kõlbulikke metsaveoteid jms.


b) Kohalike huviväärsuste selgitamine.

Siia peaksid kuuluma kõik komponendid, mis annavad turistile piisava põhjuse Hiiumaa ja Kõpu külastamiseks. Kui vaadata kohaliku elu hetkeseisu kui üht arengustaadiumit, võib oletada, et neid põhjuseid ei jää vähemaks, vaid tuleb järjest juurde, seega on kindlasti tegu muutuvate ja arenevate väärtusega. Seetõttu on piirdutud üldiste põhimõtetega, milledele on lisatud nii autorile teadaolevaid kui võimalikke ja vajalikke tulevasi pidepunkte, millele oleks kohalike olude parematel asjatundjatel kindlasti nii mõndagi lisada.

Enne loetelu esitamist oleks oluline eristada füüsiliselt passiivseid (millegi vaatamine, kuulamine, vaimne nautimine) ja aktiivseid (milleski osalemine) tõmbepunkte ning teadvustada, et traditsiooniliselt passiivseid on võimalik lihtsate vahenditega väärtustada, lisades neile mingi sobiva aktiivse elemendi.
Näiteks antud kontekstis võib mõne haruldase kaitsealuse liigi vaatluseks, mis muidu jääks ehk üldse eksponeerimata, luua juurdepääsu mingil erilisel moel või erilise vahendiga.

Üllatavalt tekkis käesoleva töö käigus tõsiseid raskusi kõikehõlmava andmestiku kogumisega Kõpu loodus- ja kultuuriväärtuste, s.h. ka kaitsealuste kohta. Siiski õnnestus selgitada olulisi pidepunkte, millede eksponeerimine ja ühendamine turismimarsruutidesse on teostatav huvipakkuvalt, harivalt, neid väärtusi kahjustamata ja toetades sellega nende eksistentsi. Sellist eksponeerimist võib pidada turismimajanduslikult otstarbekaks ja vajalikuks ning kohalikku arengut edasiviivaks.

Kokkuvõtlikult võib rääkida Kõpu huviväärsustest, millised saaks jagada tinglikult järgmistesse kategooriatesse:

1) Looduslikud, milles võiks sisemiselt eristada klimaatilisi, geograafilisi, looduslikke, maastikulisi, metsaga seonduvaid, geoloogilisi, bioloogilisi jm.

Looduskaitselisi pole täiesti teadlikult eraldi rõhutatud. Külastaja tunneb huvi kõige vastu, mis kohapeal erilist ja omapärast on pakkuda. Loodusväärtustega on samuti, sõltumata sellest, kas nad on kaitse all või mitte. Turisti huvitab tutvumine konkreetse väärtusega, mitte selle kaitseline staatus, ning selle liigne rõhutamine võib mõnel juhul isegi tõrjuvalt mõjuda.

 


a) Meri ja looduse kapriisid (tormid, lained, tuuled).
b) Vanad rannajooned ja maastikud läbi aegade (Lõuna-Ristna rannamaastik), Vaessoo neoliitiliste küttide maastik, raua-aja maastik (Kõpus ja Suurepsis), keskaegne metsamaastik ja ürgsed looduspildid üldse.
c) Metsa ja selle majandamise erinevad staadiumid (seisundid) ja võimalused, mis on Kõpus suurepäraselt esindatud.
d) Põlismetsad (ürgmetsad), vääriselupaigad ning populaarsed marja- ja seenemetsad.
e) Mägised maastikud (Korbi mäed, Rebastemägi ja Loodusrada ning muud).
f) Sood, rabad ning muud märgalad.
g) Rändrahnud
h) Haruldased taimeliigid, linnud ja loomad ning nende vaatluskohad (näit. ussimägi Ristna lõunaneemel).


2) Kultuurilis-ajaloolised.

a) Kõpu tuletorn ja valemajakas -?, Ristna tuletorn, Kalana kordon, kabel, päästejaam, muistsed sadamakohad jm.
b) Nõukogude aegsed sõjaväeobjektid Ristnas, punkrid, tornid ja kaevikud.
c) Kohalik puidutöötlemise traditsioon alates käsitööst kuni paadiehituse ja puitarhitektuurini.
d) Kõpu väljakaevamised ja nende tulemused.
e) Külaarhitektuur läbi aegade, vanad veskid, mahajäetud ja lagunevad talud ning varemed, kivikalmed, kultusekivid jms.
f) Muuseumid ja kodukollektsioonid.


3) Spetsiaalselt seikluslikud.

Nagu juba teada, võivad kõik turismiteenused olla rohkem või vähem seikluslikud. Siia on koondatud need, mis on loodud spetsiaalselt sellel eesmärgil ja seiklusturismi olemust arvestades. Kuigi iseenesest ei pruugi (aga võivad) nad omada otsest kultuurilis-ajaloolist sidet kohaliku olustikuga, muutuvad nad unikaalseks tänu erilisele looduslikule ja klimaatilisele keskkonnale, milles neid pakutakse.

Need on hooajalised, spetsiaalselt turistidele (ja sageli väga spetsiifilisele sihtrühmale) adresseeritud atraktsioonid, aktiivse puhkuse pidepunktid ja võimalused, kuhu kuuluvad näiteks ratsutamiskeskused, jalgrataste laenutused, matkakeskused, Paradiisirand, muud surfirannad, veespordi- ja sukeldumiskeskused ning erinevad meelelahutused, aga ka militaaratraktsioonid ning nõukogude armee temaatikale tuginevad meelelahutused.

 

 

 

 

4) Kohalikud elu-olulised ja olmelised.

Asustuskeskustega seonduvad ja inimtegevuseks vältimatute esmavajadustega seotud pidepunktid, mis on hästi positsioneeritud või nii omapäraselt ja atraktiivselt korraldatud, et väärivad eksponeerimist ja külastajate tähelepanu.
Siia võivad kuuluda majutus, toitlustus, transport, side, aga ka kaubandus ja teenindus laial skaalal, samuti prügimajanduse, käimlate, pesemisvõimaluste ja joogiveega seotud infrastruktuurilised elemendid.
Teadaolevatest võib nimetada järgmisi:
Puhkemajad, kämpingud, motellid, turismitalud, telkimispaigad, saunad, Hirmuste küla, kiik ja sadam, Kalana küla ja sadam, rannakalandusega seonduv kogu rannikualal, rändpoed, internetipunktid jm.


5) Üritused ja sündmused.

Need on ajaliselt piiratud või ühekordsed spordi-, kultuurisündmused, kalendrilised tähtpäevad ja massiüritused. Näiteks spordivõistlused, festivalid, kontserdid, näitused, külasimmanid, suvepäevad, Jaanipäev, kiigepeod, laulupäevad, laadad, käsitöökursused, matkajate kokkutulekud jne.


6) Negatiivsed.

Kõpus leidub veel täiesti omaette rühm vaatamisväärsusi, mis esmapilgul võivad tunduda liigsete ja mittevajalikena või isegi turismi tõrjuvatena, kuna kajastavad inimtegevuse negatiivseid tagajärgi keskkonnale läbi aegade.
Tegelikkuses kannavad sellised ebatavalised vaatamisväärsused tänu sealt saadavale mõjusale ja vahetule kogemusele tugevat harivat ja praktilist väärtust, ning on seetõttu üheks efektiivsemaks vahendiks külastajate keskkonnateadlikkuse tõstmisel. Kõik nähtav ei pea olema nauditav. Negatiivse emotsiooni võib muuta positiivseks resultaadiks läbi külastaja enda loogiliste järelduste nähtu kohta. Vajaliku taustinfo oskuslik lisamine viib soovitud tulemusele.

a) Lähiajaloost võiks sellesse gruppi kuuluda eelkõige endised sõjaväeobjektid, punkrid ja kaevikud, erinevad vene sõjaväe jäänused, prügikolded, reostusjäägid jms. aga miks mitte ka nõukogude aegne randade kinnikasvamine.
b) Metsandusest leidub peale positiivsete ka looduse või inimese poolt põhjustatud negatiivseid või küsitava väärtusega näiteid, mida on huvitav kõrvutada ja mis mõjuvad harivalt: lageraie, röövraie ja metsa väljaveo mõned moodused, samuti ülekasvanud mets, erinevad metsahaigused, tormimurrud, lamapuit jms.

Nagu eeltoodud loetelust nähtub, on sageli tegu huviväärsustega, mis võiksid mitmes erinevas kategoorias esineda. Eriti atraktiivsed ongi paigad, kus on ühendatud mitmed eeltoodud huviväärsused, näit. majutus, mis on seotud kultuuripärandiga, muuseum ühendatuna majutuse ja toitlustusega, rannakalandus ühendatuna turismiteenindusega, nõukogude aegsed sõjaväeobjektid ühendatuna militaaratraktsioonidega, transpordi ühendamine huvitavate harrastuste ja põnevate vaatamisväärsustega jm.
c) Olemasolevate ja potentsiaalsete teede/radade andmestiku kogumine, nende iseloomustus.

Kuigi kasutuses oli suhteliselt hea kaardimaterjal, erineb tegelikkus kaartidel pakutust oluliselt. Suur osa tegelikke teid ja radu puudub igasugustel kaartidel täielikult, seetõttu oli andmete kogumiseks ainus võimalik moodus praktiline töö looduses, mida kergendas mõningane varasem kogemus Kõpu poolsaarel liikumisel ning GPS navigaatori kasutamine.

Tulemusena võib öelda, et olemasolevate ja traditsiooniliste ühendusteede seisund Kõpu poolsaarel on halb.
Värskemad ja tihti väga halvas seisundis olevad metsa väljaveoteed on valdavalt kõlbmatud nii esteetiliselt kui praktiliselt, vanad kvartalisihid on aga kohati täielikult kinni kasvanud.
Seega ei ole kaugeltki mitte kõik teed kasutatavad turismiteeninduseks oma praeguses seisundis. Lisaks esineb vaatamisväärsusi, millele juurdepääs on piiratud või asukoht selline, et ei võimalda loogilist ühendamist teiste vaatamisväärsuste marsruutidesse ilma selleks erilisi juurdepääsuteid loomata. Asi pole siiski sugugi lootusetu ja töö, mis tuleb radade korrastamiseks teha, on kindlasti tulemust väärt.

Peale mõningast eeltööd võib välja tuua järgmisi potentsiaalseid ühendusteid erinevate turismi huviväärsuste ühendamiseks maismaal:

Üldkasutatavad, nn. avalikud põhiteed, mis on autotranspordi kasutuses.
Väiksemad ja kitsamad kõrvalteed, milledel on autoliiklus väga vähene, nagu näiteks rannakalurite juurdepääsu teed merele.
Vanad kinnikasvanud ja poolkinnikasvanud teed, mis ei ole pikka aega kasutuses olnud.
Endised piirivalve teed, rannajoon veepiiril ning muud rannikuga paralleelsed teed.
Vanad kvartalisihid ja maade piirisihid.
Metsa väljaveo- ja hooldusteed, raiesmike servad ja piirid.
Elektri- ja sideliinide alused (s.h. ka vanad).
Spetsiaalselt loodavad uued ühendusteed (paikades, kus muud võimalused puuduvad).


d) Olemasolevate ja loodavate kaitsealade tähtsus
turismi seisukohast.

See on peatükk, milles selguse saamine osutus päris keerukaks.
Mitte seetõttu, et ei leiduks kaitsealasid iseloomustavaid materjale ega erinevaid võimalusi, kuidas mingeid loodusväärtusi eksponeerida.
Küsimusi tekib kõigepealt hinnangutes, mis võiks erinevatele külastajatele olla huvipakkuv ja eksponeeritav, mida peaks esile tooma ja mida oleks vaja jätta turismist puutumata? Kuidas peaks radade planeerimisel kaitsealadesse suhtuma, kui lähtuda asjaolust, et käesolev tsoneering puudutab põhiliselt vanu teid ja sihte?

 

Kindlasti leidub kaitsealasid, mis ei vajagi tingimata eksponeerimist, paljud neist ei ole võib-olla ka erinevatel põhjustel eksponeeritavad, mõned aga (näiteks reservaadid) peaksid põhjendatult jääma igasugusest inimtegevusest puutumata.
Lõpuks on erinevate loodusväärtuste staatus muutuv väärtus. Seda kinnitab ilmekalt uute kaitsealade jätkuv loomeprotsess, mida iseloomustavad nii Natura 2000, Metsakaitsealade võrgustik kui Kõpu Rahvuspargi idee.
Kohati näib, et keskkonnakaitses puudub samuti ühtne ja terviklik strateegia, nagu vallal puudub arengukava või maakonnal planeering, ning jääb mulje paanilisest soovist võtta igaks juhuks kaitse alla võimalikult suuremaid alasid, võimalikult igal pool ja võimalikult ruttu, jättes sisulised eesmärgid teisejärgulisteks. Tulemusena on sattunud kaitse alla ka prügimäed, lageraie langid, rikutud teed ja väärtusetud varemed.

Nähes, kuidas loodusväärtuste kaitseline staatus võib muutuda, võib tähele panna, et see ei muuda veel loodusväärtusi endid. Seega, kui orienteeruda püsiväärtustele (või nn. kõrgväärtustele), polegi nii oluline, kas nad on kaitse all või mitte. Seda enam, et suur osa loodusväärtustest jääb teatavasti kaitsealadest väljaspoole. Turismi seisukohast on palju tähtsam selgitada, millised on need loodusväärtused, mida saab, mis väärivad ja mida peaks kindlasti külastajatele eksponeerima.
Seetõttu ei ole käesolevas töös üle tähtsustatud kaitsealadel leiduvaid vaatamisväärsusi ega alavääristatud kaitsealadest väljaspoole jäävaid väärtusi. Selle asemel on püütud selgitada kõigi väärtuste (nii loodus- kui muude) osatähtsus turismikeskkonnas, sõltumata nende kaitselisest staatusest.
Kaitsealade kohta informatsiooni hankides tekkis küsimus, kas ei oleks aeg koostada põhjalikud materjalid (trükised) koos põhjenduste ja seletustega, mida kaitstakse, millistel põhjustel ja eesmärkidel, ning teha need materjalid kättesaadavateks kõigile soovijatele, s.h. ka külastajatele? Kaitsealad ja seal paiknevad vaatamisväärsused tuleks tähistada, märgistada ja leida sobivad võimalused ka nende eksponeerimiseks, alles siis on neid võimalik tõeliselt väärtustada.
Ettevalmistavate välitööde käigus tekkis vaatamata piisavale eelinformatsioonile, suhteliselt headele kaartidele ja GPS navigaatori kasutamise võimalusele tõsiseid raskusi mõnede kaitsealade leidmisega, kuna enamikel neist puuduvad igasugused tähistused, nende välispiirid on sageli ebamäärased ning kohati päris tinglikud.


e) Tutvumine võimalike senitehtud eeltöödega.

Ainus teadaolev senitehtud töö Kõpu poolsaare aktiivturismi maismaatsoneeringute suunas on koostatud jalgrattamatkajate vajadusi arvestades. See on juba aastaid ka kõige aktuaalsem probleem turistide hulgas, kes külastavad Hiiumaad jalgrattal või on selle kohapealt rentinud, kuna tolmuteed ja pehme liivapinnas rannas on tõsiseks takistuseks Kõpu jalgrattaturismi arengus.
Koostatud on see tsoneering mõned aastad tagasi kohaliku turismielu entusiastidena tuntud Harda Roosna ja Pihla talu perenaise Maie Jõgi poolt.


Kahjuks ei ole selle töö loomisel olnud võimalik arvesse võtta maareformi edasist kulgu, mistõttu on suur töö ära tehtud arvestamata maa omandisuhetest tuleneda võivate takistustega. Mingil põhjusel on tore töö jäänud ka ilma valla poolse reageeringuta.
Käesolevates tsoneeringutes on siiski võimalust mööda neid andmeid ka arvesse võetud ja miski ei takista neid marsruute kui alternatiivseid ka sellistena kasutada, vaja on vaid kooskõlastada marsruudid maaomanikega, kelle valdusi nad läbivad.
Oma raskusastmelt on tegu radadega, mis on jõukohased ka lihtsate matkaratastega liikujale (maastikuratastele jäävad ehk vähepakkuvaks) ja mis võimaldavad lihtsa vaevaga liikuda Kõpu poolsaare kaunitel loodusmaastikel kõige erinevamatel motiividel. Need rajad sobivad eriti hästi suurtele organiseerunud matkagruppidele (näit. õpilased, üliõpilased).


2. Tsoneerimisvõimaluste analüüs.

Tsoneerida on vaja vaid tegevusi, mis tekitavad konkreetseid konflikte keskkonnas, kus nad eksisteerivad.
Käesolevate harrastuste puhul oleks lühinägelik jääda passiivseks või “reguleerida” uusi nähtusi traditsiooniliste võtetega. Vaja on asjatundlikkust erinevates aspektides ja ka siis ei pruugi lõppresultaat tulla lihtsalt, sest kõikide huvigruppidega arvestamine, erinevate seisukohtade selgitamine ja kompromisside leidmine on seda töömahukam, mida uudsemad ja mõistmatumad on uued tegevusalad traditsiooniliste taustal. Pikas perspektiivis tasub see vaev end siiski ära, sest tagab positiivse resultaadi, mis teenib eeltoodud peaeesmärke.

Käesolev töö on kontsentreerunud küllaltki kitsale aga olulisele valdkonnale turismimajanduses – aktiivsele vaba aja sisustamisele, millele pakutav lahendus annab kogu turismisektorile täiesti uue mõõtme, motiveerib külastajat senisest märksa paremini, toetab intensiivselt kohalikku arengut ja samas aitab säilitada, korrastada, eksponeerida ja säästa kohalikku loodus- ja kultuuripärandit.

Olulisemad printsiibid käesolevas tsoneeringus:

1. Eemalehoidmine asustusest, et säilitada kohalikule elanikkonnale ja külastajatele soovi korral piisav rahu ja privaatsus. Mõned erandid on tehtud vaatamisväärsustele ja tugiteenindusele juurdepääsuks, mis aga õnneks pole kuigi seotud tiheda asustusega.
2. Vältida liiklemist harrastusvahenditega üldkasutatavatel, tolmustel ja tipphooajal niigi ülekoormatud teedel, et vähendada kokkupuuteid autotranspordiga ja minimiseerida niigi intensiivset tolmutamist.
3. Stimuleerida rutiinsele ja üha lisanduvale autotranspordile alternatiivseid liikumismooduseid.
4. Suunata ja korraldada tegevusi selliselt, et nendest tulenev
mõju koonduks sinna kus see on kõige sobivam ja vastuvõetavam.
5. Tsoneerima ei pea vaid selleks, et vähendada mingit võimalikku kahju
keskkonnale – tsoneerida peaks püüdma nii, et see hoopis suurendab kasu nii keskkonnale kui kogukonnale.


Tsoneerida võib mitmetes kategooriates, sõltuvalt võimalustest ja vajadustest.
Lisatud näited viitavad teadlikult käesolevale temaatikale.

Tsoneerimisvõimalused ja kategooriad.

1. Strateegiline tsoneering, s.t. põhilised tegevussuunad ja tegevusalad on eelnevalt valitud ja nenedest lähtutakse. Ideaaljuhul peaks selline põhimõtteline tsoneering olema toimunud juba arengukavade tasandil.

2. Territoriaalne tsoneering, mis on levinuim ja kõige lihtsam ning toimivam moodus. Näiteks:
a) Tegevus suunatakse spetsiaalsetele radadele või aladele, mis on selleks tegevuseks sobivad.
b) Valdav osa tegevusest planeeritakse riigimaadele, kus on lihtsam säilitada kontrolli tegevuse ja selle tagajärgede üle, millega kaasnevalt väheneb ka tõenäosus kontrollimatuks tegevuseks eramaadel.

3. Ajaline tsoneering, seal hulgas:
a) hooajaline, kus näiteks tegevus toimub vaid suveperioodil, s.t. umbes 4 kuu jooksul aastas. Selle tsoneeringu teeb kliima, e. loodus ise.
b) nädalapäevaline, kus tegevus toimub põhiliselt nädalalõppudel. Selle tsoneeringu teeb esialgu külastajate inertsus, sest tegevusintensiivsus on argipäevadel hõre ja langeb põhiliselt nädalavahetustele.
c) kellaajaline, kus tegevus toimub teatud kindlatel kellaaegadel. Seda on võimalik vajaduse korral teostada koostöös operaatoritega.

4. Mahuline tsoneering, kus reguleeritakse, millises mahus mingi tegevus toimub, s.t. näiteks millise intensiivsusega (liikumise tihedus/marsruudi pikkus), millises koguses (osalejate arv) või millistel tegevusaladel (tegevuste piiramine).

5. Administratiivne (organisatoorne) tsoneering, kus regulatsioon toimib läbi külastajatele ja/või  operaatoritele kehtestatavate nõuete ja normide (s.h. operaatoritele näiteks vajalike atesteeringute kaudu). Tulevikus võib osutuda vajalikuks ka individuaaltasandi harrastajate tegevuse suunamine operaatorite (matkajuhtide) järelevalve alla juhul, kui  kasvab oluliselt üksikharrastajate osakaal mingis sektoris või neil tekib raskusi tsoneeringutest kinnipidamisega. See võib antud kontekstis muutuda aktuaalseks esmalt ehk maastikurataste osas, kui Kõpu poolsaar oma radadega peaks väga populaarseks muutuma.

6. Korralduslik tsoneering, s.o. kvalitatiivne, mis toimib operaatorite sisemise töökorralduse (management) kaudu, kus näiteks tegutsevad vaid kvalifikatsiooniga ja usaldusväärsed operaatorid ja pakutakse vaid tipptasemel teenuseid põhimõttel: pigem vähem, aga paremini.

7. Finantsiline tsoneering, s.t. mõjutamist soovitud suunas maksustamise kaudu, kus näiteks mingi eriliselt unikaalse objekti külastus on tasuline ja korvab sellega kas objekti hooldamise vm. kulusid. Maksustada on võimalik nii kaudselt (operaatoreid-vahendajaid) kui otseselt (kliente-tarbijaid).

 

8. Keskkonnakoormuseline tsoneering (mis on tegelikult üks territoriaalse tsoneeringu liik), s.t. näiteks, et:
a) sarnaste keskkonnamõjudega tegevusalad suunatakse samadele aladele/radadele
b) teatud erilistele objektidele on vahetu juurdepääs võimalik vaid jalgsi.

9. Selektiivne tsoneering, s.t. eelistatakse mingit kindlat sihtrühma, koondatakse sobivate huvidega külastajaid (nishiturism) ja sellega säilitatakse parem kontroll ning vähendatakse keskkonnamõjusid väljaspool valitud tegevusalasid. See tsoneering annab parema tulemuse, kui see tehakse juba eelneva turunduse tasandil.

10. Motivatiivne tsoneering, s.t. potentsiaalsete külastajate ettevalmistamist ja motiveerimist soovitud suunas, põhiliselt läbi turunduskanalite ja eelinformatsiooni (näit. piirkonda tutvustavad trükised, internet), aga ka kohapeal. Hästi motiveeritud külastaja on reeglina väga heatahtlik, positiivselt häälestatud ja kergesti mõjutatav ning suunatav.

Eeltoodud võimalustele lisaks on kindlasti muidki kategooriaid, mis võivad uudseid lahendusi pakkuda.
Lõpuks on mõeldav rakendada sõltuvalt vajadusest eri kategooriaid kombineeritult. Tähtis on vaid, et rakendus lähtuks objektiivsetest asjaoludest ja teeniks põhieesmärke. Alles peale seda, kui on selgunud konflikti olemasolu ja olemus, on põhjust kaaluda, millistes kategooriates või nende kombinatsioonides oleks otstarbekas lahendusi otsida.


3. Tegevusalade iseloomustus.

Siin leiavad käsitlemist antud konteksti puudutavad ja autori arvates Kõpus tsoneerimist vajavad tegevusalad, seal hulgas põgusalt ka mõned perspektiivsed või probleemsemad, milledega tuleb võib-olla tulevikus Hiiumaal kokku puutuda või mis tegelikkuses juba mingil kujul eksisteerivad.

a) Maastikujalgrattad:

Definitsioon: Vabas sõnastuses on maastikujalgratas spetsiaalselt mägistele maastikele konstrueeritud jalgratas (ingl. k. “mountain bike” = mägijalgratas). Tänu erilistele maastikukummidele, kuni 27-käigulisele jõuülekandele, kaasaegsele vedrustusele ja ülikergetele materjalidele on tegu üliheade läbivusomadustega sõiduvahendiga, mis erineb oluliselt teistest jalgrattatüüpidest (linna, matka jm.) ja mida nimetatakse tihti ka lihtsalt maastikuratasteks.

Senine korraldus:
Puudub täielikult, kuna spetsiaalrajad puuduvad, seetõttu pole ka operaatoreid/matkakorraldajaid ega tõsiseltvõetavaid laenutusi. Esmapilgul kättesaadavad tingimused Kõpus on suhteliselt kehvad, kuna autoteed ei sobi oma tolmukatte ega üksluise reljeefi tõttu, ranna-alad on aga liiga pehme pinnasega ning samuti väga tasased.

 

Viimastel aastatel on Hiiumaa külastamine jalgratastel lisandunud ja selles huvigrupis suureneb pidevalt maastikurataste osatähtsus. Sellised rattaturistid ootavad Hiiumaale tulles enamat, on kohapeal suurtes raskustes ja lõppkokkuvõttes pettunud sellises organiseerimatuses, sest on oma spordivahendi asjata kaasa võtnud. Samas on sobivad rajad tegelikkuses osaliselt praegu olemas, aga külastaja ei ole nendest teadlik ega suuda neid ise leida.
Paremini ja turvalisemalt toimib see ala organiseeritud korras gruppidena (matkad, treeningud v.m.s.), kuid on mõeldav edukalt ka individuaalkorras või pereharrastusena, kas isiklike või renditud rataste baasil.

Arvukus:
Vaatamata puudulikele tingimustele Hiiumaal on selles valdkonnas
tohutult harrastajaid nii Eestis kui üle maailma, ning  kasv jätkub.
Reisima meelitab selliseid rattaturiste soov leida uusi võimalusi sportliku ja sisuka puhkuse veetmiseks. See ala on arenenud kiiresti ja pole kindlasti veel saavutanud lage.

Pinnasemõju:
Kitsas ja terav, tänu kitsastele ja kõrge mustriga kummidele, eriti intensiivne järskudel laskumistel ja sellega kaasnevatel pidurdamistel.

Sobivad rajad:
Keskmised ja kõvemad looduslikud pinnased.
Vahelduvad reljeefid ja käänulised rajad.
Sobivad ka kitsad jalgrajad (matka-, loodus-, jooksurajad jne.).
Kõige paremad sõidutingimused on sobivatel looduslikel pinnastel ja mägistel maastikel, mida Kõpus leidub piisavalt.

Ebasobivad rajad:
Autoteed ning muud kõva kattega teed ja pinnad (asfalt, betoon).
Pehmed pinnased, lahtine kruus ja liiv, takistused (kruusa- ja tolmuteed, rannaliiv, kivid).
Pikad, sirged ja horisontaalsed pinnad (ei paku võimetekohast rakendust).

Riskantsuse aste:
Sõltuv radade raskusastmest ja operaatorite kvalifikatsioonist.

Probleemsus:
Massilisuse kasvades nõuab täiendavaid olmetingimusi (puhkekohad, lõkkeplatsid, telkimistingimused, toitlustus,  prügimajandus jne.)

Turismimajanduslik potentsiaal: Keskmine, kuna võivad kaasneda massiturismi hädad, mis häirivad säästlikku lahendust.

Perspektiiv Kõpus:
Tingimuste paranedes (s.t. sobivad rajad + võimekad organisaatorid ja operaatorid) väga tugeva kasvupotentsiaaliga, ülimalt sportlik ja tervislik harrastus, mis tooks kohale hulgaliselt rattaturiste. Kasv on algul sõltuv ka turundusest.

 

Tagajärjed ilma tsoneerimata:
Senise olukorra jätkumine ja rattaturistide siirdumine paikadesse, kus tingimused on paremad.

b) Ratsutamine.

Senine korraldus:
Kõpus seni puudub. Edaspidi detailplaneeringu kohaselt kavandatud Kalanasse. Lähim operaator tegutseb praegu Luidjalja selle ümbruses, on arenemisvõimeline ja perspektiivikas.. Luidjalt Kõpuni on rajad peaaegu olemas.
 
Arvukus:
Seni Eestis küll rohkelt viljeldud ala, kuid valdavalt madalakvaliteedilisena ja piiratud tingimustes, mis reeglina ei ole piisavalt atraktiivne, et olla konkurentsivõimeline ka välisturgudel.
Tänu rohketele (kokku Eestis ligi 60 talli) teenusepakkujatele tugevalt allahinnatud sektor, millest tulenevad puudulikud majandusnäitajad pidurdavad arengut.

Pinnasemõju:
Terav ja konkreetne tänu suhteliselt väikesele toetuspinnale suure kaalu suhtes, pehmemal pinnasel jäljed sügavamad ja püsivamad. Pinnasemõju on sõltuv ka tegevuse intensiivsusest.

Riskantsuse aste:
Sõltuv otseselt kvalifikatsioonist ja kogemustest, seetõttu mõeldav turvaliselt vaid organiseeritud korras ja vastavate instruktorite vahetu järelevalve all.
Ilma tõhusa klientide koolituseta on ratsutamine kõrge riskiastmega.

Turismimajanduslik potentsiaal:
Siseturismis arvestatav. Hea kasvuruum ja perspektiiv välisturgudel juhul, kui on võimalik luua atraktiivsed liikumistingimused, pakkuda huvitavaid matkapakette ja kvaliteedi tõusuga kaasnevalt tõsta hinnataset. Juhul kui see ei õnnestu, on mõeldav jääda keskpärase tasemega vaid siseturismi tasandile.

Perspektiiv Kõpus:
Iseseisev eksistents häiritud tänu väikestele sissetulekutele (puudutab kogu Eestit), mis ei võimalda arendada kvaliteetset teenust, s.t. investeerida hobuste ratsastamisse ja kaadri kvalifikatsiooni. Seetõttu toimib paremini mingi muu teenuse(kompleksi) lisana. Arvestatava turismiekspordini on arenguruumi ja see nõuaks täiesti uutmoodi suhtumist operaatorite poolt.

Tagajärjed ilma tsoneerimata:
Tingimuste puudumisel uusi operaatoreid ei teki, senised oma tegevust oluliselt ei laienda ja hea potentsiaal jääb realiseerimata. Individuaaltasandil ratsaspordiharrastust turismivaldkonnas ei eksisteeri.

 

 

c) ATV-d.

Definitsioon:
Väikesemõõduline, ühekohaline, neljarattaline mootorsõiduk (ingl.k. “all terrain vehicle” = iga maastiku sõiduk). Iseloomulik on aeglane kiirus ja hea läbivus.
Sõltuvalt lisavarustusest sobib see sõiduk erinevate tööde teostamiseks (transport, põllumajandus, jahindus, kalandus), kuid unikaalsete läbivusomaduste poolest ka mitmete eriliste funktsioonide täitmiseks  (piirivalve, politsei, päästeamet, keskkonnajärelevalve jne.). Hea läbivuse juures muudab selle sõiduki eriti tänuväärseks vähene keskkonnamõju (madal helinivoo tänu 1 – silindrilisele ja 4- taktilisele jõuallikale ja tagasihoidlik pinnasemõju tänu suurele toetuspinnale.
Viimasel ajal leiab ATV järjest rohkem kasutust turismisektoris kui abivahend, päästevahend, turvasõiduk, järelevalvesõiduk (“rangerid”) ja muidugi otseselt turistide teeninduses nii sõidukoolituse tasandil, kui matkade ja safaride korralduses.

Senine korraldus:
Praegu eksisteerib küll hästi organiseeritult aga väheses mahus Ristna Paradiisirannas, kuna edukas opereerimine nõuab palju kogemusi ja kõrget kvalifikatsiooni. Operaatori poolt korraldatuna teostatakse koolitust, sõiduõpetust ja kogu tegevus toimub kindla järelevalve all.

Arvukus:
Sõidukeid vähe ja olulist juurdekasvu pole ette näha.

Sobivad rajad:
Kõik teetüübid ja pinnakatted. Sobib ka teedeta maastik, madalad veetakistused, liivapinnas ja küllaltki järsud pinnareljeefid.

Ebasobivad rajad:
Sobimatud pinnased praktiliselt puuduvad.
Radade profiilide poolest ei sobi järsud tõusud ja külgkalded.
Takistustest on ohtlikud kivid, kännud, kaablid, okastraadid, metallijäätmed jms., mis võib kahjustada kumme, samuti kõrged takistused (näit. langenud puud), kitsad läbipääsud ja eriti sügavad veetakistused või sood.

Pinnasemõju:
Tänu kergele kaalule, aeglasele kiirusele, suuremõõtmelistele, laiadele, madala rõhuga kummidele ja ühtlasele 4-ratta veole on pinnsemõju vähene ja suureneb mõnevõrra vaid järskudes kurvides ning järskudel tõusudel.

Turismimajanduslik potentsiaal:
Huvigrupp on väikesearvuline kuid turismimajanduslikult kaalukas.
Potentsiaal on hea, sest toimivad analoogiad puuduvad Eestis täielikult. Samas on arenguvõimalused piiratud, tänu suhteliselt kulukale ekspluatatsioonile ja keerukale operaatori kvalifikatsioonile. Seega on tegu eksklusiivse ja unikaalse valdkonnaga. ATV on atraktiivne liikumisvahend nõudlikuma ja maksujõulise külastaja jaoks.

 


Riskantsuse aste:
Sõltuv otseselt kvalifikatsioonist ja kogemustest (nii külastajate kui operaatorite), seetõttu mõeldav turvaliselt vaid hästi organiseeritud koolituse kaudu ja kompetentsete instruktorite vahetu järelevalve all (näit. matka raskusastet reguleeritakse radade valikuga, mis vastab kliendi võimetele).

Probleemsus:
Individuaalharrastajatega seotud ebamäärasus, kuna nende jaoks puuduvad seni kindlad rajad ja reeglid. Tingimuste paranedes on lihtsam üksikharrastajate tegevust suunata, kuna siis on neile ka midagi pakkuda.

Perspektiiv Kõpus:
Peale  organiseeritud tegevuse on ruumi ka teadlikele individuaalharrastajatele.

Tagajärjed ilma tsoneerimata:
1) Organiseerunud tegevuse kandumine eramaadele, koondumine väikestele aladele, piiratud arenguruum ja praktilise väärtuse sumbumine.
2) Stiihhilise tegevuse laialivalgumine ebasoovitavatesse paikadesse ettearvamatute tagajärgedega. Teadmatusest tulenevad konfliktid, lisakoormus järelevalveorganitele ning tüli põhjuste ja tagajärgede selgitamisel.

d) Motorollerid.

Definitsioon:
Kaherattaline väikesekubatuuriline mootorsõiduk (ingl. k. “scooter”).
Rohkem levinud linnasõidukina kuid esineb ka mudeleid, mis on kohased maastikel liikumiseks.

Senine korraldus:
Hiiumaal seni ebaõnnestunult korraldatud. Puudub arvestatav operaatorteenus, sest puudub oskus sellist tegevust korraldada. Võib toimida edukalt ka pereharrastusena, kas isiklike või renditud sõidukite baasil.

Arvukus: peaaegu olematu.

Pinnasemõju:
Vähene, tänu madalale võimsusele ja laiadele kummidele.

Sobivad rajad:
Keskmised ja kõvemad looduslikud pinnased. Sobib ka asfalt.

Ebasobivad rajad:
Pehmed pinnased, lahtine kruus ja liiv (kruusa- ja tolmuteed, rannaliiv).
Järsud tõusud ja langused ning Igasugused takistused.

Riskantsuse aste: madal tänu väikesele võimsusele.

 

 

Probleemsus:
Operaatorite puudumine.

Turismimajanduslik potentsiaal: Keskmine. Nõudlus kasvaks vaid koos tingimuste loomisega.

Perspektiiv Kõpus:
Mugav sõiduk, mis lihtsamatel radadel ei koorma füüsiliselt ja sobib  suurepäraselt erinevate huviväärsuste külastamiseks. Tänu kõrgele hinnale pole massilise pealetungi ohtu ette näha.

Tagajärjed ilma tsoneerimata:
Tõenäoliselt ei arene üldse ja juhukülastajad liiklevad stiihhiliselt või lepivad tolmuteedega.

e) Muud perspektiivsed tegevusalad.

Põhitegevusaladena käsitletavatele lisaks oleks siinkohal põhjust vaadelda ka probleemsemaid tegevusalasid, mis eksisteerivad samuti kuskil ja mingil kujul (s.h. ka Hiiumal) ning milledega kas vähem või rohkem seaduslikul kujul tegeldakse, kuna nende vastu eksisteerib huvi. Huvi suurus ei sõltu sellest, millised tingimused selle huvi rahuldamiseks on loodud, kuid tingimuste loomise kaudu on võimalik seda huvi realiseerida ja suunata.
Probleemsemateks võib neid tegevusi nimetada just keskkonna aspektist, tänu tugevatele pinnasemõjudele ja kõrgele müratasemele.

Alati võib diskuteerida selle üle, kas üks või teine harrastus on hea või halb, kellele seda on vaja või kas mõni nendest võiks üldse olemata olla, kuid turismis muutuvad varem või hiljem olulisteks kõik võimalikud külastajatele suunatud lisavalikud. Muidugi on selge, et kuhugi tuleb ka piir tõmmata, aga autori arvates ei peaks seda tegema sportlike, tervislike, harivate ja seikluslike harrastuste arvelt, ükskõik kui harjumatud või hullumeelsed nad ka esmapilgul ei tundu, sest just needsamad harrastused võivad kallutada kaalukausi tervemas ja positiivsemas suunas kui seda on juba algul mainitud alko-, narko-, mõnu-, lõbu-, või hasartmänguturism, mis esindavad autori arvates turismi kõige negatiivsemaid arenguväljavaateid, andes juba tooni tuntumates turismikeskustes.

Järgnev on esitatud kui valik võimalikke tegevusalasid, mis ei tähenda, et need peaksid kindlasti pakutud kujul realiseeruma.
Territoriaalselt ei kattu järgnevad tegevused eelpool toodud harrastustele mõeldud radadega, v.a. osaliselt ja ürituste puhul.

1) Maastikuautod.

Nelja ratta veoliste maastikuautodega liiklejate arv kasvab viimasel ajal pidevalt tänu nende sõidukite kõrgemale turvalisusele ja paremale läbivusele raskemates tingimustes. Paralleelselt on kasvanud ka nende huviliste arv, kellele meeldib oma sõiduki ja iseenda võimeid äärmuslikes tingimustes proovile panna. Mitmesugused läbivuskatsed, huviliste kokkutulekud ja maastikuautode võistlused on muutunud neis ringkondades populaarseteks.


Rohkete pretensioonide ja arusaamatuste käsitlemisel, mille toovad kaasa stiihhilised loodusekülastused, kõlab keskkonnakaitsjate poolelt põhiliselt üks sõnum: “selline tegevus tuleb peatada, keelata ja süüdlasi karistada”. Samal ajal ei ole keegi tõsiselt vaevunud arutlema teemal, kas probleemi selline käsitlus on piisav või milline võiks olla toimiv lahendus.

Nagu selgub, jääb paljast kriitikast väheks ja selle asemel, et keelata, oleks aeg hoopis selgitada kus siis võib ning kuidas võib? On ju tegemist omamoodi teaduse ja tehnika invasiooni ja selle tulemustega, ning tehnikahuvis ei ole vist mõtet kedagi süüdistada. Oleks vist küll päris võimatu hakata kellelegi dikteerima, mis teda huvitama peaks. Samuti on ebatõenäoline, et kellelgi õnnestuks peatada teaduse ja tehnika arengut.
Kui teadvustada, et dzhiibimehed ei lähe loodusesse keskkonna kahjustamise eesmärgil, vaid vajadusest leida sobivaid ja atraktiivseid tingimusi oma huvialaga tegelemiseks, võiks lahendused olla lähedal.
Selle asemel, et arutleda huviliste pea kuju või rahakoti paksuse üle, oleks õigem luua tingimused selle harrastusega tegelemiseks. Lisaks on vaja tegeleda väärtushinnangute kujundamisega ja probleemse huvigrupi harimisega. Sama trendikas, nagu mõnele on täna maastikuautol sõit, võib mingi aja pärast olla õige valiku tegemine, kus sõita?
Õnneks on märgata selles valdkonnas mingit organiseerumist ja suur osa dzhiibihuvilisi on juba koondunud Offroad klubisse.
Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni ja erinevate erialaliitude ning huvigruppide ühise töörühma moodustamine on kindel märk kolmanda sektori poolsest soovist ühiste jõupingutustega olukorda parandada.

Hiiumaa kontekstis oleks kindlasti võimalik leida sobiv läbivusrada või territoorium dzhiipidele koos kindla operaatoriga. Tulemusena väheneks oluliselt seni levinud stiihilised katsetused randades ja looduskaitsealadel ning sellelaadset koormust oleks võimalik suunata sinna, kus see kellegi huve ei riiva, ega tekita nimetamisväärset kahju keskkonnale. Kontroll laheneb volitatud operaatori kaudu, kes seda tegevust korraldab, vastutab tagajärgede eest ja vajadusel kompenseerib laekunud tulu arvelt taastamistööde maksumuse.
Tulemustest võiksid huvituda eelkõige keskkonnakaitsjad, kes randade pärast mures on, sest piisavalt atraktiivse lahenduse puhul on võimalik lõpetada kontrollimatu dzhiipide liiklus Hiiumaa randades täiesti reaalselt. Sellisel juhul peaks kasu olema igal juhul suurem kui kahju ja kogu probleem laheneb iseenesest ilma, et tuleks teha kulutusi ja näha vaeva keerulise järelevalvemehhanismiga, keeluviitade paigaldamisega või rikkuda külastajate puhkust karistussanktsioonidega.

2) Motokross ja enduro.

Motokross on harrastus, mis juba oma ülima sportlikkuse ja riskiastme tõttu vajab eritingimusi ja seega kindlaid ettevalmistatud alasid. Hiiumaal on need õnneks juba olemas ning ehk arenevad ka kenasti edasi (Nursi ja Malvaste).
Eraldi teema võiks aga olla näit. üks erimarsruudil toimuv traditsiooniline rahvusvaheline endurovõistlus (kestvussõit), mis kasutaks osaliselt olemasolevat(loodavat) radade baasi, osaliselt võimalikke maastikuautode radu ja osaliselt muid ühekordseid rajalahendusi.


3) Üritused.

Siin on mõeldud ühekordseid üritusi eeltoodud harrastusvaldkondades, mis väljuvad mingil põhjusel territoriaalselt ettenähtud tsoneeringutest. Näiteks üks kord aastas ratsavõistlused rannas, maastikurataste enduro, maasturite kokkutulek või läbivusvõistlus, ATV mudafestival, mootorrattaenduro või mootorratturite kokkutulek jne. Need on vajaduse korral kõik ka välditavad üritused, kuna eeldavad teatavat korraldust ja kindlat korraldajat, kelle kaudu on üritus ka reguleeritav. Iseküsimus on, kas või milliseid üritusi on vaja vältida.

4) Militaarsõidukid.

Tank T-34 või BTR tüüpi soomustransportöör tundub kindlasti esmapilgul päris kohutavana, eriti keskkonna aspektist, kuid oskuslikult valitud territooriumil (näit. kindlal 1 km ringmarsruudil) ja stiilses ning õpetlikus kontekstis (näit. spetsiaalse ajaloolise militaarprojekti raames) kaalub atraktiivsus ja saavutatav tulemus üles tekitatava pinnakahjustuse.


4. Keskkonna aspektid.

Kui rääkida mingi tegevuse mõjudest keskkonnale, tuleb objektiivse hinnangu andmiseks kaaluda ka praktilisi alternatiive, mida üks või teine valik enesega kaasa toob. Näiteks juhul, kui maastikuautode küsimusega ei tegeleta ja jäetakse neile tingimused loomata, ei ole võimalik ka neid sobivatele radadele suunata ja kogu nende poolt tekitatav keskkonnakoormus, s.h. pinnasemõjud hajuvad teadmata ulatuses üle kogu saare. Selle asemel, et tegeleda tagajärgedega, oleks vaja neid tagajärgi ennetada.

Keskkonnakoormust on võimalik mõjutada/reguleerida mitut moodi:
a) Ideaaljuhul tsoneeritult, s.t. teemaga tegelemist ja sobiva lahenduse leidmist tsoneeringute kaudu, kus keskkonnamõjud on lõppkokkuvõttes minimaalsed või isegi positiivsed. Näit. radade hooldusega kaasneb vanade võsastunud sihtide ja teede puhastamine, lamapuidu ja tuulemurru jälgede koristus, tegevust looduses on võimalik korraldada nii, et see tõstab külastajate keskkonnateadlikkust jms.
b) Mõnel juhul tsoneerimata, kuid teadlikult ja põhjendatult, sest on terve rida tegevusi, millede puhul tsoneering ei ole üldsegi vajalik. Need on mõned igamehe õigusele tuginevad tegevused. Puudub oluline vajadus tsoneerida marja- või seenekorjajate tegevust, jalgsiliikumist looduses jms. juhul, kui see ei muutu massiliseks.
c) Tsoneerimata oskamatusest või soovimatusest, s.t. ignoreerides üht või teist vaba-aja veetmise vormi või harrastust, mis on halvim kõigist võimalustest. Kui teemaga ei tegelda, lahendusi ei otsita ja jäetakse kõik lühinägelikult isevoolu teele, on tagajärjeks stiihhia ja sellest tulenevad negatiivsed tagajärjed, süvenev pahameel ja lõpuks võimetuse märgina põhjendamatu keelustamine või piiramine, mis reeglina ei suuda peatada juba väljakujunenud traditsioone.
Kui näiteks kohalik omavalitsus prügimajandusega ei tegeleks, säästaks see näiliselt mingeid vahendeid, lõppkokkuvõttes aga läheb selline majandamine palju kallimaks, sest prügi on looduses laiali ja selle kogumine kulukam, millele lisanduvad veel saaste ja esteetilise külje negatiivne mõju.
Samuti näiteks, kui avalikud käimlad puuduvad, ei jää veel külastajate loomulikud vajadused selle pärast lahendamata, või kui käimlad on olemas, aga neid ei tühjendata, pole neid võimalik ka kasutada ja külastajad on sunnitud ikka loodusest abi otsima.
Sobiv näide tsoneerimata tegevuse negatiivsetest tagajärgedest keskkonnale on Hiiumaal juba eelnevalt mainitud nähtus “dzhiibid rannas”, mis on paljude külastajate ja prominentide hulgas populaarne meelelahutus. Asustus on hõre, rannad liivased ja ahvatlevad ning linnastunud autoomanik ei näe sageli selles midagi halba, kui ta veidi oma sõidukit rannal katsetab.

Kuigi ka kohalik rannakalur kasutab rannaliival regulaarselt mingit transpordivahendit, et oma paat merre ja kuivale saada ning tegelik keskkonnasaaste ei pruugigi olla nimetamisväärne, peab nõustuma, et stiihhilisel (e. tsoneerimata) kujul võib selline tegevus randasid mehhaaniliselt vägagi tugevalt kahjustada ning taastumine võib kesta kaua, sõltuvalt pinnase omadustest.

Keskkonnamõjud.

1. Maastikujalgratas:
a) Põhiliselt mehhaaniline mõju pinnasele.
Kitsas ja terav jälg tänu väikesele toetuspinnale kaalu suhtes,
Kuna pehmemal pinnasel liikumine on kas raske või võimatu, puudub tõsine oht nendele pinnasetüüpidele.
b) Loodusesse jäetavate jäätmete hulk on sõltuv ettevalmistatud tingimustest ja harrastajate keskkonnateadlikkuse astmest.

2. Ratsutamine:
a) Põhiliselt mehhaaniline mõju pinnasele.
Suure kaalu tõttu (ca 800 kg) on pehmetel pinnastel jäljed sügavad.
b) Loodusesse jäetavate jäätmete osakaal on vähene tänu harrastuse iseloomule, kus sagedased söögi- või puhkepausid pole kohased.

3. ATV:
a) Mehhaaniline mõju pinnasele.
Pinnasemõju on vähene tänu kergele kaalule, suuremõõtmelistele, madala rõhuga (0,4 atm) kummidele ja ühtlasele 4-ratta veole. Mida pehmem või reljeefsem pinnas, seda suurem on pinnasemõju.
b) Müra ja CO2: Kõrgete rahvusvaheliste mootorsõidukite müranormide tõttu (74db) on ATV-d ühed vaiksemad mootorsõidukid (69db).
Võrdluseks (Environmental Protection Agency andmetel): linnulaul = 40 db, vaikne tuba = 50 db, inimkõne = 55-65 db, päramootoriga mootorpaat = 81db, tolmuimeja = 85 db, muruniiduk = 90 db, võsalõikur = 95 db, ketassaag = 105 db, sireen = 110 db, reaktiivlennuk hoovõtul = 130 db (valulävi)
Tänapäeval kasutatakse ATV jõuallikana valdavalt 4-taktilisi ja 1-silindrilisi mootoreid, mis tähendab oluliselt puhtamat ja vaiksemat töörezhiimi kui 2-taktilistel mootoritel (näit. mootorrattad).
c) Loodusesse jäetavate jäätmete osatähtsus on väiksem kõigist teistest vaatlusalustest harrastustest tänu mootori jõul liikumisest tingitud iseärasustele, kus puhkepeatusteks puudub vajadus, need on suuremate vahemaade taha ette planeeritavad ning seotud konkreetsete sihtkohtadega, kus vastavad tingimused on enamasti juba olemas.

4. Motorollerid:
a) Mehhaaniline mõju pinnasele.
Pinnasemõju on vähene tänu suhteliselt laiadele kummidele kerge kaalu suhtes ja tänu väikesele mootori võimsusele. Tõsine oht pehmetele pinnasetüüpidele puudub, sest nendel liikumine on võimatu.

b) Müra ja CO2:
Mootori väikene töömaht (alla 50 cm3) ja efektiivne mürasummutus annavad kokku niivõrd efektiivse tulemuse, et näiteks tühikäigul töötava mootori häält on isegi sõitjal endal raske eristada. Samuti on CO2 emissioon sedavõrd sümboolne, et tõsiseltvõetavast keskkonnamõjust ei saa rääkida.
c) Loodusesse jäetavate jäätmete hulk on sõltuv ettevalmistatud tingimustest ja harrastajate keskkonnateadlikkuse astmest. Samas on puhkepeatuste vajadus väiksem kui maastikuratastel liikumisel.

Võrdlus põhiliste mõjude järgi.
1) Kõige olulisem keskkonnamõju on kahtlemata vaadeldavate harrastuste puhul mõju pinnastele. Kui võrrelda vaatlusaluseid harrastusi sellest aspektist, selgub, et kõige intensiivsemalt mõjutavad pinnaseid maastikurattad, siis ratsahobused ning vähemal määral ATV –d ja motorollerid.
2) Jäätmemajanduslikult on oluline organiseerituse tase, millest sõltub, kuidas tegevust korraldatakse, kui põhjalikult seda planeeritakse, kuidas teadvustatakse eesmärke ja sihte, kuidas on läbi mõeldud peatuskohad, puhkepausid ja kuidas neid sisustatakse. Kõrgetasemelise organiseerituse saavutamine on kõige problemaatilisem maastikurataste puhul, siis mopeedide puhul ja kõige väiksem ratsutamise ja ATV-de puhul.


5. Negatiivsed ja positiivsed aspektid.

 - - - 

a) Kõik tegevusalad mõjutavad keskkonda. Antud harrastuste puhul on tegu põhiliselt pinnasemõjudega.

b) Alati on võimalikud vastuolud teiste huvigruppidega (metsandus, jahindus, kalandus, kohalik kogukond, külastajad), mis antud juhul ilmnevad enamasti üksikisikute tasandil ja puht subjektiivsetel asjaoludel, arvestamata üldist turismikonteksti.

c) Olemasolevate teede kohati kõlbmatu seisukord igasuguseks rekreatsiooniks nii metsamajandamisest tulenevate pinnasekahjustuste, kui ebaesteetilisuse tõttu. Kvartalisihtide osaline läbimatus tänu kinnikasvamisele ja sobimatule pinnareljeefile. Valdavalt pehmed ja õrnad pinnased väljaspool teid ja radu.

d) Ohud, mida võib tekitada koordineerimatu turismitegevus. Peamiselt puudutab see individuaalharrastajaid. Võrreldes organiseeritud korraldusega on individuaaltasandil turismitegevuse ja harrastuste reguleerimine väga töömahukas (suurem eelinfo vajadus, viidad, tähistused, suuremad turvariskid, tülikam järelevalve korraldus jm.)


+  +  +  

a) Kogu piirkonna positiivse turismiimago kasv tänu uudsele lähenemisele keskkonna kaitse ja kasutuse vahekorras. Atraktiivsuse tõus turismiturgudel.

b) Kohalike huviväärsuste teadvustamine ja väärtustamine uuel tasemel.

c) Põhjalik senitehtud eeltöö kohalike väärtuste selgitamisel, hindamisel ja kaitse alla võtmisel, mis loob hea lähteandmestiku kohalike arengukavade koostamiseks ökosüsteemsetel alustel, ning võimaldab ennetada võimalikke keskkonnakasutuse konflikte.

d) Vastuolud teiste huvigruppidega nende esinduse tasandil praktiliselt puuduvad. Seda kinnitavad seisukohad, mida on väljendanud kõigi nimetatud huvigruppide esindajad, olgu siis tegu RMK Puhkemajanduse osakonna, jahindussektsiooni esindajate, rannakalurite või külavanematega.

e) Kohalikule elanikkonnale tekivad uued turismimajanduslikud stiimulid ettevõtluseks.

f) Piisavalt suured alad on riigi omandis, mis loob eeldused edukaks ja stabiilseks planeerimiseks, kuna tegemist on ühe omanikuga. Ainult eramaadel oleks selliste tsoneeringute rajamine keerukam ja tülikam, nii juriidiliselt kui praktiliselt.

g) Keskkonnakoormus on lihtsalt kontrollitav ja reguleeritav operaatorite kaudu, kes vastutavad ja vajadusel annavad oma tegevusest aru.

h) Kogu käesolev tsoneering on säästlik mitmes aspektis:
1) Radade kattuvus, tegevuse vähene intensiivsus ja organiseeritus.
2) Võimalik on realiseerida suhteliselt head valikut erinevaid potentsiaalseid ja olemasolevaid ühendusteid, s.h. huvitavaid metsasihte, millede kohandamine ja edaspidine hooldamine on märksa lihtsam kui täiesti uute radade ehitamine loodusesse.
3) Keskkonnamõjud on koondatud ja suunatud sinna, kus nad võimalikult vähe mõju avaldavad ja vajalikud paigad jäävad puutumatuks.
4) Rajad on oma formaadilt autodele kättesaamatud, seda nii mõõtude kui maastikuliste iseärasuste poolest.
5) Kõik rajad võivad lisaks nende põhifunktsioonile olla ka mistahes jalgsiliikujate kasutuses.
6) Autotranspordist tulenevat keskkonnakoormust on võimalik vähendada, sest atraktiivsed (s.h. motoriseeritud) harrastused pakuvad põnevaid alternatiive intensiivsele autoliiklusele kohalikel tolmuteedel.
7) Külastajate motivatsioon paraneb. Külastajad, kellel on kindel seikluslik siht ja huvi, on paremini motiveeritud ka keskkonna säästmisele, sest see on nende endi tegevuskeskkond.
8) Radade loomine, regulaarne hooldus ja koristus aitavad korrastada keskkonda (kinnikasvanud sihid, tormitagajärjed metsas ja rannas, prügi, okastraat, kaablid jne.).

 


9) Järelevalvet on võimalik lihtsustada ja parandada, kuna operaatorid suhtlevad külastajatega ja saavad nende tegevust positiivselt mõjutada.
Lisaks loob hästi organiseeritud tegevus, millega kaasnevad kindlad kaadrid, samuti radade hooldusel tehtav koostöö RMK-ga, head ja ökonoomsed võimalused edukaks koostööks ka metsanduse ja tuleohutuse järelevalves.
10) Jäätmemajanduslikke probleeme on lihtsam vältida kui näiteks erinevate jalgsiliikumise vormide puhul.


6. Valikuvõimaluste määratlemine.

Tsoneerimise olemusest ja vajadusest turismis on eelpool piisavalt juttu olnud. Seetõttu peaks keskenduma põhilisele – radade ja tsoneerimisvõtete valikule lähtuvalt tegevusalade sobivusest ja muudest lähteandmetest.
Hea, kui saab valida headest võimalustest parima, aga on võimalik, et tuleb valida keskpärastest parim, et vältida halvimaid.
Keskkonnaaspektid on ühed olulisemad nende valikute tegemisel. Taotledes muu hulgas ka üldise keskkonnateadlikkuse kasvu, peab tunnistama, et seda on raske, kui mitte võimatu, tõsta keeldude ja piirangute abil, küll aga suunamise, informeerimise ja harimise kaudu. Mingi tegevuse piiramine võib anda küll näiliselt ja formaalselt soovitud tulemuse, tegelikkuses aga mõjuda hoopis negatiivselt ja anda tagasilöögi hoopis teises mõõtmes (teisel ajal, teises kohas või valdkonnas, teiste vahenditega või asjaoludel jne.), ning süvendada barjääre vastakate huvigruppide ja nende arusaamade vahel.
Kui aktiivsed harrastusvõimalused on piiratud, leitakse alternatiivid isetegevuslikul teel, millede tagajärjed on sageli täiesti prognoosimatud ja hõredalt asustatud piirkondades enamasti ka kontrollimatud. Rääkimata tagajärgedest, mida igasugused piirangud toovad kaasa turismimajanduslikult, kuna kahandavad kogu piirkonna atraktiivsust, tekitavad külastajatele negatiivseid emotsioone ja peletavad neid mujale.

Organiseerituse tasandid.
Otsustamist vajab kõigepealt, milline võiks olla selline korraldustase, mis annaks parima tulemuse ja mida tuleks seetõttu eelistada?
1) Kohapeal tegutsevad operaatorid, kes on vahetult seotud kogu tsoneeringulahendusega, osalevad selle elluviimisel, ning on piisavalt kompetentsed ja usaldusväärsed turismitegevuse korraldajad.
2) Organiseerunud külalisgrupid koos kompetentsete matkajuhtidega.
3) Üksikharrastajad ja juhuslikud harrastajate grupid, kellel vajalik teave ja kohapealne tugi võib olla puudulik.

Pinnasevalikud.
Eelistada tuleks pinnaseid, mis on vähetundlikud mehhaanilisele mõjule (põhiliselt kõlbulikumad vanadest teedest ja kvartalisihid), samuti sobivad kõvemad pinnased veepiiril, kus loodus ise (meri) regulaarselt jälgi tasandab.

Liikumissuunad.
Peamiseks liikumissuunaks kujuneb kindlasti ida-lääne suunaline (Ristna-Kõpu), aga ka põhja-lõuna suunaline (põhja-, ja lõunarannik) liikumine. Neile lisab valikuvõimalusi atraktiivne kvartalisihtide võrk, mis kulgeb diagonaalselt ja pakub huvitavaid variatsioone.

Rajad ja alad.
Esineb teid, mis on kasutatavad vaid ühest punktist teise jõudmiseks, aga on ka radu ja alasid, mis on sedavõrd atraktiivsed, et võivad kujuneda omaette  huviväärsuseks just kõnealuste harrastustega tegelemisel.
Seetõttu on lisaks radadele kaartidel toodud ka väikesed alad, mis on valitud selliselt, et sealne tegevus ei põhjustaks olulisi vasturääkivusi ja mis on rakendatavad rohkemaks kui lihtsalt läbisõit. Viirutatud alad on mõeldud kasutamiseks märgitud ulatuses, s.t. sisaldavad endas tihedamaid ja huvitavamaid radu, koondades sellise tegevuse kindlatesse ja atraktiivsetesse kohtadesse. Selline lahendus aitab vältida tegevuse väljumist ettenähtud raamidest, kuna need alad on valitud hoolikalt, arvestades ka kõrgema ettevalmistustasemega harrastajate huvisid.

Marsruudid ja huviväärsused.
Kaartidele ei ole kantud huviväärsusi ja radadest ei ole esitatud kindlaid ja lõplike marsruute, kuna kogu kontseptsioon on veel värske, aja jooksul võib lisanduda kindlasti olulisi komponente, mis neid marsruute hakkavad mõjutama ja mingite pidepunktide eelistamine või fikseerimine läheks vastuollu ühe tähtsa seiklusturismi põhimõttega – vaheldusrikkuse ja paindlikkusega, mis muudab sellise tegevuse ainulaadseks ja kordumatuks, omanäoliseks ja unustamatuks. Nagu selgub, on võimalikke marsruudivariante siiski juba praeguste lähteandmete juures väga mitmekesiseid, ning neid on võimalik edukalt sobitada külastajate soovidega ja tsoneeringupõhimõtetega.
Pakutavat võiks võtta ühena võimalustest rikastada kohalikku teenusteskaalat. Samas ei maksa seda kitsast valdkonda üle tähtsustada.
Tegu on küll oluliste, aga vaid täiendavate väärtustega kõige muu kõrval, mida Kõpul on külastajatele pakkuda. Ilma mitmekülgsete valikuteta langeks ka see väärtus oluliselt.

Ühised jooned.
Kõik vaadeldavad harrastused on pinnasemõjudelt sarnased, intensiivsuselt tagasihoidlikud ja turismis ühtemoodi vajalikud. See on olnud ka üheks põhjuseks, miks on just need tegevused ühendatud samadele radadele.
 
Erinevused.
Radade sobivuse seisukohast on ka erinevusi. Näiteks ei sobi maastikuratastele ja motorolleritele pehme pinnas ja liiv, samuti erinevad takistused. Kitsastel radadel on raskendatud liikumine ratsa või ATV-ga, ratsahobusega liikumisel peab rada olema piisavalt kõrge jne. Samuti varieeruvad ja erinevad rajad raskusastmelt. Näiteks motorolleritele on jõukohased tasasemad rajad, aga ratsahobune suudab liikuda ka järskudel nõlvadel.

Võimalikud konfliktid?
Kui vaadelda käesolevaid tsoneeringuid heakskiidetuna kohaliku kogukonna poolt turismi kontekstis, võib eristada põhiliselt kahte tüüpi konfliktivõimalusi:

 

 


a) Võimalikud konfliktid harrastuste/harrastajate vahel.
Kindlasti  võib tekkida küsimus, kas need teineteisest täiesti erinevad harrastused ei sattu samadel radadel teineteisega konflikti.
Käesolevas ulatuses ega ka arvestades lähiaegade potentsiaalset kasvu, ei ole karta sellist intensiivsust, mis tekitaks kitsikuse või ruumipuuduse. Lisaks on liikumiskiirused ja nähtavus radadel sellised, et üllatuslike kokkupõrgete oht on praktiliselt välistatud.
Mida ulatuslikum on võrgustik, mida rohkem ja mitmekülgsemaid marsruute leidub, seda väiksem on koormus ja intensiivsus ühele lõigule ja väiksem võimalus huvide ristumiseks.
Juhul, kui aja jooksul siiski selline küsimus peaks üles kerkima, on võimalik rakendada täiendavaid tsoneerimispõhimõtteid, lisada olulistesse kohtadesse täiendavat märgistust, juhtida probleemsetes kohtades mingi tegevus omaette rajalõigule vms. Omaette lahenduse pakub radade võrgustiku laiendamine.

b) Võimalikud konfliktid teiste turismisektoritega.
Kui majutus,- toitlustus- ja muude kohapealsete tugiteenuste pakkujad vaid võidavad atraktiivsete seikluste kaudu nii klientuuri kui sellega kaasneva tulu osas, siis turismis peab arvestama ka traditsioonilise huvigrupiga, kes külastab sihtkohta (Hiiumaad) eesmärgiga nautida rahu ja vaikust. Vaatamata kasvavatele seiklustrendidele kaasaja turismi arengusuundades, on loomulik, et ruumi vajavad ka passiivsemad puhkusevormid. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et sellise eesmärgi saavutamine võib osutuda häirituks, toetab tegelikkuses hoopis käesolev tsoneering seda soovi, koondades aktiivse tegevuse kindlatesse kohtadesse ja jättes muud alad puutumata. Rahu ning vaikuse nautijatele leidub Hiiumaa mastaabis piiramatult võimalusi ka tulevikus eeldusel, et seda ei taotleta igal pool ja igal ajal.

Lahendused.
Lähteandmetest ja nende analüüsist tulenevalt võib pidada optimaalseks radu ja alasid, mis on toodud lisadena esitatud kaardimaterjalil ja peaksid sellisena lahendama peamise osa kõnealuste harrastustega seonduvatest küsimustest.
Tulemusena on võimalik luua Kõpus ainulaadsed tingimused erinevate aktiivsete harrastustega tegelemiseks. Teatavasti on kuni käesoleva materjali koostamiseni vastavad rajad üldse puudunud kõigil kõne all olevatel tegevusaladel. See on peletanud huvilisi ja põhjustanud külastajatele pettumust, eriti maastikuratastel liikujatele, keda Hiiumaal seni kõige rohkem on esinenud ja kes sageli parema puudumisel tolmuteedega on pidanud leppima.


7. Praktilise teostuskava koostamine, finantseerimine.

Juhul, kui pakutav lahendus on vastuvõetav riigi kui maaomaniku esindajale RMK-le, kohalikule kogukonnale ja turismiarendajatele, avalikule sektorile ja külastajatele, on põhjust see ka praktikasse rakendada.
Selleks on vajalik praktiline teostuskava, mis võiks sisaldada järgnevat:
a) Põhimõttelised kooskõlastused erinevate sektorite esindajatega, keda temaatika puudutab.
b) Finantseerimisküsimuste lahendamine ja teostaja(te) määramine.
c) Radade ettevalmistamine, puhastamine, tähistamine ja sellega seotud töö korraldamine.
d) Potentsiaalsete operaatorite selgitamine ja kaasamine.
e) Informatsiooni ettevalmistamine ja levitamine uute harrastusvõimaluste kohta Kõpus, külastajatele esialgu näiteks Hiiumaa infoserveri kaudu ja kohalikele ajakirjanduse vahendusel.

Omaette küsimus on finantseerimine.
Soomes, kus turismiekspordi tähtsust on teadvustatud nii, et näiteks mootorkelguradade tsoneeringud on lahendatud lausa riiklikul tasemel, tehakse turismi edendamiseks suuri kulutusi, kuhu on kaasatud ka märkimisväärseid EL abirahasid.
On selge, et igasugune finantsabi parandab tunduvalt tööde tempot ja kvaliteeti, seni aga on suur osa sisulisest tööst võimalik ära teha väga ökonoomselt, tuginedes operaatorite huvile, kes oma tegevust finantseerivad nende samade teenuste tarbijate kaudu.
Pikaajaliste ja stabiilsete koostöösuhete kaudu kohalike omavalitsuste ja RMK-ga võib käsitleda kogu taolist projekti kui operaatorite poolset investeeringut paremate tegutsemistingimuste saavutamiseks. Põhimõte toimiks siiski kindlalt vaid juhul, kui need investeeringud oleks ka korrektselt kaitstud.


8. Edasine arendamine.

Rajad.
Olemasolevate radade viimistlemine, regulaarne hooldamine ja täiendamine on loomulikuks jätkuks selliste tsoneeringute edukal arendamisel. Mõni lõik võib muutuda kõlbmatuks (näiteks metsaveo tagajärjel), mõni võib lisanduda. Paralleelselt ongi aga vaja planeerida ja kooskõlastada uusi lõike, arvestades ka eramaadega. Territoriaalselt oleks loogiline laiendada tsoneeringuid suundades Luidja - Tahkuna, aga ka Vanajõe org - Tihu järved, ning edasi Käina suunas.
Tegevuse intensiivistumisel on vajalik paigaldada radadele tähistused, s.t. lihtsat märgistust, mille abil informeeritakse huvilisi radade sobivusest, raskusastmetest jm. erisustest. Näiteks: Roheline = kergesti läbitav ja sobiv rada kõigile harrastusvahenditele. Punane = keskmise raskusastmega rada, kus esineb kas tavapärasest järsemaid pinnareljeefe, pehmemat pinnast, kergemaid looduslikke takistusi, või on nad suhteliselt kitsamad või madalamad. Must = kõrgema raskusastmega rada, kus esineb spetsiifilisi takistusi, eriti komplitseeritud pinnast, või järske tõuse ja langusi.
Lõpuks, kui teatud rajad on fikseeritud ja lõplikud, ning oma funktsiooni tõestanud, on põhjust välja anda ka vastavad kaardid levitamiseks koos muude turismimaterjalidega potentsiaalsetele aktiivse puhkuse sihtrühmadele nii Eestis kui väljaspool Eestit.

Operaatorid ja kaadrid.
Tõsiseks probleemiks on kompetentsed operaatorid ja kvalifitseeritud kaadrid, seda eriti spetsiifilistes valdkondades, nagu seda on seiklusturism. Mitte seetõttu, et ei leiduks huvilisi ettevõtjaid, vaid põhjusel, et peaaegu võimatu on uutel üritajatel ette näha neid takistusi, mis tegelikult ees ootavad ja millist kvalifikatsiooni on tegelikult vaja, sõltuvalt tegevusvaldkonna spetsiifikast.
Kui on loodud mingidki tingimused, on võimalik tekitada ka huvi vastavate ettevõtjate seas, kui aga tingimused on eriti atraktiivsed, pole välistatud operaatorite kaasamine konkursi korras.
Oma abi saavad siin kindlasti osutada vastavad erialaühingud, kes on võimelised tegelema ka konsultatsioonide ja kaadrikoolitusega.
Lõpptulemusena on võimalik korraldada kogu tegevus stabiilselt tegutsevate operaatorite abiga, kes juhivad oma tegevust kooskõlas kõigi tsoneeringureeglitega, omavahelises koostöös ja on võimelised oma tegevuse tagajärgede eest vastutama. Oskusliku korraldusega suudavad nad ka üksikharrastajaid suunata ning kaasa tõmmata. Lisaks võivad vastavad instruktorid muud turismiinfot levitada, külastajatele kõikvõimalikku abi osutada ja aidata nende puhkust paremini korraldada, sarnaselt “rangerite” süsteemile USA-s. Kuigi selline süntees hetkel veel puudub, pole välistatud, et tulevikus muutuvad hinnatuks sellised kaadrid, kes suudavad ühendada lisaks giidi ja matkajuhi funktsioonidele ka spetsiifilise safari-instruktori ja “rangeri” ameteid.


9. Kokkuvõte.

Eesti riik ja kohalikud omavalitsused on täna väga oluliste otsustuste ees, milledega on võimalik turismi kui ühe perspektiivikama maamajandusharu arengutempot kas pidurdada, toetada või kiirendada. Seda lihtsate ja põhimõtteliste otsuste abil, mis ei too endaga vältimatult kaasa mingeid olulisi kulutusi, võivad aga mõjutada positiivselt kogu kohalikku arengut ja majandust.
Käesolevad tsoneeringud on üheks näiteks sellest, kuidas on võimalik lahendada küllaltki spetsiifilisi küsimusi, kaasates neisse erialaspetsialiste ja saavutades selle kaudu ökonoomse ja säästliku lahenduse.
Võimalik, et tegu on sedavõrd uudse lähenemisega, millele oleks raske leida täpseid rahvusvahelisi analooge. Lausa vastupidi, julgete ideede teostusel võib kergesti olla tegu niivõrd progressiivse lahendusega, et see võib saada eeskujuks mitte ainult Eesti mastaabis vaid leiab jäljendamist ja heakskiitu kaugemalgi.

 

Aprill, 2001a., Tallinn


Lisa:   Lähtematerjal kaartidel, I etapp


Autor:  Paap Kõlar / Eesti Seiklusturismi Assotsiatsioon
Tel. 50 51015

Talv tuleb Detsembris
[07.11.2013 00:00:00]
Lumeseiklused Otepääl
[05.11.2013 00:00:00]
Trummijämm!
[01.11.2013 00:00:00]
Powder Safari
[30.10.2013 00:00:00]
Videotreiler Paradiisirannast
[15.06.2013 00:00:00]
Paap Kõlari Trummiring!
[12.12.2012 00:00:00]
Sääsevaba Paradiis
[30.05.2012 00:00:00]
Otepää Talvefestival 2010
[23.01.2010 00:00:00]
Surf ja Seiklus!
[14.10.2009 00:00:00]
Rekordiline Mõõkkala
[31.08.2009 00:00:00]
Lumi - lumi!
[07.12.2008 00:00:00]
Topless Veepark
[27.07.2008 00:00:00]
Paradiisi Villa avatud
[20.07.2008 00:00:00]
Uus tehnikaime SHO
[19.07.2008 00:00:00]
Eri - Suvitaja
[18.07.2008 00:00:00]
Ilmajaam
[27.06.2008 00:00:00]
Lumeüllatus!
[27.03.2008 00:00:00]
Surmamast Paradiisirannas!
[15.03.2008 00:00:00]
Tähelaev
[08.03.2008 00:00:00]
Lumi, lumi
[22.02.2008 00:00:00]
Vaata nüüd!
[20.02.2008 00:00:00]
Kummaline talv
[19.02.2008 00:00:00]
Veebikaamerad käivitusid!
[23.07.2007 00:00:00]
Suvi tuleb täiega!
[17.05.2007 00:00:00]
Talv on alanud!
[23.01.2007 00:00:00]
Rajad paranevad
[12.01.2007 00:00:00]
Paraglider leitud!
[30.12.2006 00:00:00]
Ettevaatust - VARGAD!
[29.12.2006 00:00:00]
Webcam'id käivitusid
[30.06.2006 00:00:00]
VEEPARK UUENEB
[28.06.2006 00:00:00]
Tööotsijale!
[19.04.2006 00:00:00]
Seikleja stardipakett
[10.04.2006 00:00:00]
Webcamid käima!
[13.02.2006 00:00:00]
Lenda nagu lind
[05.10.2005 00:00:00]
Hakkame ehitama.
[26.09.2005 00:00:00]
Ekstreemsed ilmad online
[08.08.2005 00:00:00]
Uued harrastused
[03.08.2005 00:00:00]
Elioni internetionn avatud.
[28.06.2005 00:00:00]
Kevadsafarid täies hoos!
[23.03.2005 00:00:00]
Notsusafari
[12.02.2005 00:00:00]
Talv on lõpuks alanud
[01.02.2005 00:00:00]
Karu Safaripargis!
[15.01.2005 00:00:00]
Yamaha üllatab positiivselt
[23.12.2004 00:00:00]
Vahepeatus Floridas
[15.12.2004 00:00:00]
Safaripark uuel tasemel
[02.12.2004 00:00:00]
Mayday-Mayday tsenseeritud!
[25.09.2004 00:00:00]
Hooaegade vahel Costa Ricasse
[03.09.2004 00:00:00]
Mayday-Mayday
[18.12.2000 00:00:00]
Barokambri lood, osa I
[11.12.2000 00:00:00]
Uus atraktsioon Surf Paradiisis
[08.11.2000 00:00:00]
Hiiu Leht 16.10.2009
[01.12.1999 00:00:00]
Kõpu turismitsoneeringud
[11.11.1999 00:00:00]
Seiklusturism Eestis
[11.11.1999 00:00:00]
Ökosüsteemne käsitlus
[11.11.1999 00:00:00]
Maaleht
[11.11.1999 00:00:00]
Kõrgessaare Valla Teataja
[11.11.1999 00:00:00]
Ekstreem-Uudised
[08.11.1998 00:00:00]
mikare.net