Ükskõiksusest veendumuseni.

Ükskõiksusest veendumuseni!
 
Kõpus on ees põnevad ajad. Protsess, mille algatas rahvuspargi ideega Lennart Meri, on viinud olukorrani, kus pea kõik kohalikud elanikud on hakanud tõsiselt mõtisklema parema tuleviku teemadel. Seda näitab selgelt nii valimistel osalemine kui selle tulemus, eriti Kõpus. Uue volikogu ülesanne on nüüd hoolitseda, et tekkinud lootusesäde ei raugeks.
 
Üldplaneeringu nn. avalik arutelu algas tagasihoidlikult. Tutvustavatel koosolekutel oli väga vähe inimesi ja tundub et paljud ei teagi, et üldplaneeringuga koos on eksponeeritud Kõpu rahvuspargi materjalid ning lähipäevadel on viimane võimalus üldplaneeringusse arvamusi ja ettepanekuid teha? Üks selline on siin lühendatult huvilistele tutvumiseks, sest koostajate suur vaev on küll igati hinnatav, kuid tulemus kahjuks veel ebarahuldav.
 
Massiline ökoturism?
Positiivne on arusaam, milleni koostajad on jõudnud ilma igasuguste põhjalike analüüside ja prognoosideta. Selleks on turismi prioriteetsus edaspidises elukorralduses. Kahjuks sellega turismialane asjatundlikkus esialgu ka piirdub.
Turismivaldkonda analüüsimata ei ole võimalik määratleda kohaliku kogukonna jaoks parimaid tulevikulahendusi selles valdkonnas. Nii sisaldabki turismi käsitlev osa enamasti vaid pealiskaudseid mõtteid, mis kohati on ka vasturääkivad ja eksitavad.

Näiteks on säästliku turismi areng seotud millegipärast looduskaitse alla võetud aladega, nagu poleks väljaspool looduskaitse alasid võimalik säästlikku tegevust arendada. Tegelikult vajaks lähemat analüüsi, kas ja millised kaitsealad soodustavad või takistavad turismi arendamist sellisel äärealal ning kus see säästlikkuse piir üldse kulgeb.

Oluline vasturääkivus on ökoturismi kui trendika reisimisviisi ja massiturismi vahel, mis on tänapäeval kõige problemaatilisem turismiliik. Tõeline ökoturism ei saagi olla massiline. Hoopis üllatavad vastuolud ootavad aga ees siis kui analüüsida nende mõlema võimalikku mõju kohalikule majanduselule.

Üllatavalt on taliturismi osatähtsus tugevalt ülehinnatud. Soov aastaringseks külastajate vastuvõtuks on igati mõistetav, aga praeguses arengustaadiumis, kus isegi suvisel tippajal peavad Kõpu külastajad nälga nägema, kõlab aastaringse turismi idee lausa ulmelisena. Ka see küsimus vajab analüüsimist.

Palju segast on turismi infrastruktuuri osas, s.h. ka telkimis- ja lõkkeplatsid, laudteed, WC ja prügimajandus, joogivesi jne. Teede ja radade planeeringus puuduvad turismirajad, mis on turismi infrastruktuuris määrava tähtsusega ja seostuvad otseselt kohaliku turismiettevõtluse tingimustega, turismiteeninduse taseme ja tööhõivega. Seda vaatamata planeeringus kasutusel olnud lähtematerjali olemasolule, mis just turismiradade tsoneeringuid põhjalikult käsitleb. Puudub igasugune viide näiteks maastikurataste ja ratsahobustega liikumise võimalustele, mis on otseselt maakasutusega seotud.

 Selle asemel räägib planeering hoopis detailselt ja eksitavalt ATV-dest ja mis veelgi üllatavam – krossimootorratastest, unustades täielikult kõige probleemsemad sõidukid Hiiumaal üldse – maastikuautod, mis randu ummistavad. Seisukohta ei võta planeering ka kõigi muude kaherattaliste mootorsõidukite, samuti traktorite, roomiksõidukite, rasketehnika jms. suhtes. Vastavasisulised algsed ettepanekud, mis on tehtud juba 2002 a. kevadel, on jäänud millegipärast tähelepanuta.

Hea, et üldplaneering määrab kindlaks lautrikohad. Selgusetuks jääb aga, kuidas nähakse lautrikohtade teostust ja kasutust turismi aspektist ning kes hakkab finantseerima lautrikohtade detailplaneeringuid ja nende ehitust?
 
Asjatundmatus turismi küsimustes pole küll õigustatud, samas siiski mõistetav, sest protsessi pole kaasatud ühtki turismispetsialisti. Puudub ka turismistrateegia ja arengukava.
Turismi küsimustes peaks eesmärgiks olema selliste tulevikulahenduste leidmine, mis ei oleks kohalikele elanikele mitte tülikaks paratamatuseks vaid ahvatlevaks väljakutseks ja selle nimel tasub vaeva näha.
 
Ikka pargist.
Üldplaneeringu ja rahvuspargi omavaheline sidumine käimasoleva ühise eksponeerimise kaudu tundub põhjendamatu, sest valla arengu seisukohast on primaarne üldplaneering ja rahvuspark saab sellest vaid tuleneda.
Kui planeering juba räägib rahvuspargist, võiks mainida ka fakti, et rahvuspargi loomise initsiatiiv ei pärine kohalikust kogukonnast, samuti võiks viidata rahvuspargi idee algallikale.
Üldplaneeringu tekstist käib rahvuspargi teema kaudselt läbi mitmeid kordi, eriti siduvalt aga kaitserezhiimist rääkides, kus on öeldud, et “kaitserezhiim on määratud rahvuspargi tsoneeringus”.  Kas selle asemel ei peaks hoopis selgitama kaitserezhiimi, mis sobiks kõige paremini üldplaneeringu eesmärkidega? Ei maksa unustada, et rahvuspargi ja üldplaneeringu eesmärgid on erinevad, üks lähtub looduskaitsest aga teine kohaliku majanduse arengust.
Lisaks soodustab igasugune üldplaneeringu sidumine rahvuspargi teemaga võimalust, et keegi, andes hinnangu üldplaneeringule, väljendab enese teadmata seisukoha ka rahvuspargi suhtes, mida võidakse hiljem vääriti tõlgendada.
Kuna üldplaneeringu avalikul arutelul ei tohiks olla rahvuspargiga mingeid seoseid, ei ole põhjust hakata pargi küsimusi üldse põhjalikumalt analüüsima enne planeeringu kehtestamist. Siiski mõjub üks seos hoiatavalt ja vajab selgitamist. Teades, kui erakordselt aktiivselt osalesid Kõpu elanikud seekordsetel valimistel, ning samas, kui diktaatorlik on kavandatud rahvuspargi juhtimisstruktuur (vt. Kõpu Rahvuspargi Administratsiooni põhimääruse lõplik versioon), ei tahaks kuidagi uskuda, kas inimesed käisid vaid seepärast innukalt valimas, et loovutada uue volikogu võim rahvuspargi valitsejale, kes on ainuisikuline ja keda mitte ei valita ametisse kohalike poolt, vaid määratakse ministeeriumist?
Erinevalt rahvuspargist, mida pole veel olemas, võiks üldplaneering anda hinnangu olemasolevatele kaitsealadele. Kas neid on valla majandusliku arengu seisukohast vähe, palju või parajalt, sõltub samuti üldplaneeringu eesmärkidest ja nende saavutamiseks valitud vahenditest.

Veel noppeid?
1. Torkab silma üldplaneeringu struktuuri puudulikkus. Ülesanded, eesmärgid, metoodika, hinnangud, valikud ja põhjendused, üldjuhised teostuseks ja konkreetne tegevuskava koos ajalise määratlusega – need komponendid on kas puudu või esinevad juhuslikult ja hajutatult. Esineb suhteliselt täpseid statistilisi andmeid, väljavõtteid erinevatest dokumentidest ja viiteid õigusaktidele, kuid vähe on informatsiooni kõige olulisema kohta - millises suunas peaks territoriaal-majanduslik areng hakkama liikuma ja mis veel olulisem - kuidas seda teostada?
2. Sisuliselt on puudu olulised analüüsid, arengualternatiivid ja prognoosid, strateegiad ja arengukavad, mis on korraliku üldplaneeringu kui kohaliku arengu alusdokumendi kehtestamiseks vältimatud.
3. Kuna analüütiline pool on nõrk, on välja toomata suurim puudus kohaliku arengu seisukohast - regionaalne ebavõrdsus. Seetõttu puuduvad ka võimalused ja teed selle ebavõrdsuse leevendamiseks.
4. Ühena väljarände põhjustest on toodud millegipärast elukalliduse tõus, nagu mujal elukallidus poleks tõusnud (näiteks Tallinnas). Samas on analüüsimata olulised mõjutajad nagu eraldatus muust maailmast, majanduslik olukord, puudulik infrastruktuur jne. ning neist tulenev madal elukvaliteet.
5. Paneb imestama, et üldplaneeringuga üritatakse määrata edasisi arengusuundi niivõrd olulises sektoris nagu tööhõive ilma põhjuseid analüüsimata, tuginedes vaid statistilistele andmetele.
6. Puudub sotsiaal-majanduslik analüüs.
7. Tuuleenergia asemel on ammu aeg rääkida alternatiivenergeetikast. Lokaalsed kombijaamad võiksid muutuda sellistel äärealadel peagi reaalsuseks.
8. Kas ehituse osas peab üldplaneering reguleerima plastakende küsimusi?
9. Kas paekivi kaevandamise küsimus ei vajaks pädevat eksperthinnangut?
 
Kuidas edasi?
Ettepanek üldplaneeringu muutusteks:
1. Korrastada üldplaneeringu struktuur
2. Tuua välja konkreetsed eesmärgid
3. Valida realistlikud teostusvahendid ja näha ette kompensatsioonivõimalused regionaalse ebavõrdsuse tasandamiseks
4. Töötada läbi, viia sisse muutused ja täiendused ning viimistleda kogu üldplaneering lähtudes siin esitatud ja mujalt laekunud ettepanekutest
5. Korraldada muudetud üldplaneeringu versioonile presentatsioon kohalike elanike hulgas koos piisava eelinformatsiooniga, samuti korraldada kordusväljapanek vastavalt seadusele
 
Ülaltoodu teostamiseks:
1. Komplekteerida uus komisjon lähtudes volikogu koosseisust
2. Koostada töökomisjon vähemalt turismi alal ja kaasata selle töösse spetsialiste soovitavalt vabariikliku tasandi erialaühendustest (näiteks MTÜ Maaturism, Ökoturismi Ühendus, Eesti Seiklusturismi Assotsiatsioon või Turismiagentuur)
3. Koostada turismialane (või üldine) sotsiaalmajanduslik analüüs koos alternatiivsete prognoosidega
4. Koostada turismi arengustrateegia ja arengukava koos teostusgraafikutega
 
Kokkuvõtteks.
Tuleviku planeerimise protsessi korraldamine on otseselt kohaliku omavalitsuse ülesanne, võimalik, et isegi üks vastutusrikkamaid ülesandeid üldse. Sellega ei tohiks pikalt venitada. Samas puudub õigustus selle protsessi forsseerimiseks sisuliste tulemuste arvelt.
Hea algus on tehtud, vaja on edasi tegutseda.
 
 
Konstruktiivset suhtumist soovides,
 
Paap Kõlar / turismiekspert
Eesti Seiklusturismi Assotsiatsioon